ÄL ERIVÄLJAANNE: Raudne naine Jelena Masli loodab pensionini metalliäri sadulasse jääda

Metallitööstur Daniljuki surma jä­rel pidid tütred valima, kas ettevõ­te müüa või haarata ise ohjad. Je­le­na juhib metalliäri nagu Austraa­lia telesarjas „McLeodi tütred”.

 Seriaalis võtsid McLeodi tütred isast jäänud farmi üle ja näitasid kõigile meestele, kuidas tuleb majapidamist tegelikult juhtida. Jelena Masli võttis 2005. aastal koos õdedega oma kätte isast Tallinna Sõjamäele maha jäänud metallilõikamisfirma RGR Airon ja metallimüügi ettevõtte RGR Metall.

Metalliäri peeti seniajani nii karmiks ja mehiseks alaks, et konkurendid ainult muigasid tüdrukute otsuse üle. Mõni ennustas ettevõttele pankrotti kuue kuu möödudes, teine pidas võimalikuks pooleteise aasta pikkust hingitsemist.

Nüüd aga kutsub Jelena Masli nime mainimine iga me­talliärimehe puhul esile lugupidava pausi – täpselt nii pika, et kontrollida, kas lipsusõlm asub õigel kohal.

Pole ka ime: RGR Aironi käive on ettevõtte ülevõtmisest alates kasvanud rohkem kui kahekordseks. Järgmisel nädalal kolib firma tootmise uude tehasehoonesse Vana-Narva maanteel, mida võib rauaga seotud ettevõtete tiheda esinemise tõttu pi­dada lausa Eesti metallitööstuse Broadwayks. Uus tehasehoone võimaldab tootmismahtu praegusega võrreldes veel vähemalt kuni kaks ja pool korda suurendada.

Konkurent võetakse üle

RGR Airon keskendub allhanke korras metallist detailide valmistamisele. Ettevõtte asutaja Grigori Daniljuk, ägedate tü­tarde isa, seadis omal ajal ettevõttele piiri, et ei hakata ajama taga suuri ja ühekordseid tellimusi. Tütred võtsid üle sama taktika ja see päästis ettevõtte ehituskrahhist, sest odavnenud ehitusraua lõikamine moodustas firma käibest vaid kuni kümnendiku.

Võimukate naiste valitsemise all lõikavad hiiglaslikud tööpingid detaile peamiselt Euroopa masinatööstusele. Sõjamäe an­gaa­ridest saadetakse teele koostisosi nii sadama- kui ka laevakraanadele, lainemurdjatele, trak­toritele ja teistele keerulistele metallkonstruktsioonidele. Samal ajal kui RGR-i toodang suundub läände, tuuakse peamine tooraine, must metall, Ukrainast ja Venemaalt. Roostevaba teras pärineb aga Euroo­past.

RGR-i toodangut ei saa pidada masstoodeteks, sest iga klient saadab oma joonise. Fir­ma kuus programmeerijat si­ses­tavad joonise arvutisse, ko­han­davad selle lõikepingile vajalike töökäskudega ja saadavad töökotta.

Kui Jelena Masli näitab ajakirjanikule üht metallilõikuspinki, ütleb ta, et selle operaator Igor Svetlik on kõige parem oma ala meister. Näib, et mehel on nende sõnade peale raske liigutust varjata, justkui oleks talle just praegu ootamatult 13. palk välja makstud.

Neid konkurente ja partnereid, kes arvavad, et naiste juhitava firmaga saab asja ajada kuidagi üle nurga, ootab pettumus. Jelena Masli annab mõista, et valmistub halastamatult üle võtma üht väiksemat metallifirmat, kes jäi RGR-ile materjale ostes võlgu. „Käime nendega praegu kohtus, kuid neil ei ole muud valikut kui lasta end üle võtta, sest raha pole neil kusagilt tulemas,” lausub Masli.

Kui Eesti ärikultuur kippus viimastel aastatel nõudma igal aastal uut „mersut” ja uut armukest, ostis Jelena Masli igal aastal uue tööpingi.  Näiteks tänavu Saksamaa tehaselt Messer soetatud gaas- ja plasmalõikepink maksab paar-kolm miljonit krooni, kuid järgmiseks aastaks kavandatav vesilõikepink juba ligi 11 miljonit, sama palju maksab ka lähiajal välja valitav laserlõikaja.

Grigori Daniljuk töötas 1990. aastatel Sõjamäel asunud be­toonitehases direktori asetäitjana. „Isa erastas tehase, mitte ei ärastanud seda,” lausub Jelena Masli. „Maksime selle kinni viimase kui sendini.”

Saatuslik seotus

Daniljuk kutsus Kaliningradi ülikoolis majandusjuristi hariduse saanud tütre tehasesse appi. Loomulikult ei usaldanud ta tütarlapsele liiga vastutavaid ega kontimurdvaid ülesandeid. Ent sekretäri ja raamatupidaja abistamisest kasvasid ajapikku fi­nantsdirektori kohustused.

Toona ei mõelnud Jelena Mas­li saatuslikule seotusele RGR-iga, kuid pärast isa surma hoiak muutus. Vähemalt kuni pensionieani kavatseb ta sadulas püsida. Kuid RGR on üdini perekonnafirma ja tekib küsimus: kellele ohjad üle anda? Vastus kõlab oodatult – tütardele.

Nagu Grigori Daniljukki, nii on ka tema tütreid õnnistatud üksnes tütardega. Masli tunnistab, et tema vanemad tütred, 16- ja 13-aastane, on hakanud viimastel kuudel üha rohkem firma vastu huvi tundma. Noorim tütar on vaid 1,5-aastane. Kuid kas teismeea huvi võib edasi kanduda nooruki- ja täisikka, pole veel teada. „Ma ei taha ettevõtet oma tütardele peale suruda, sest nad peavad saama oma elu üle ise otsustada,” lausub Jelena Masli. Kuid alatoonist võib mõista, et nagu iga ettevõtjast isa oma poegadele, nii tahab  ettevõtjast ema oma elutöö tütardele üle anda. Kui vanematest tütardest ei peaks asja saama, siis jääb lootus pesamunale.

CV

Jelena Masli (37)

Haridus:

•• 1987 Tallinna 5. keskkool

•• 1992 Kaliningradi riiklik ülikool, õigusteaduskond

Töö:

•• 1993–1998 Sberbanki Kaliningradi osakond

•• 1999–2003 lihttööd RGR OÜ-s

•• 2003–2005 RGR Airon OÜ finantsdirektor

•• alates 2005 RGR Airon OÜ osanik ja tegevjuht

Kommentaarid:

Viktor Levada

metallifirma Levadia omanik

Olin väga üllatunud, kui Jelena Masli koos õega RGR-i üle võttis. Pean tunnistama, et alguses oli päris raske uskuda, et nende tegevust võiks saata edu.

Nüüd on selge, et ettevõte sattus õigete inimeste kätte. Nad oskavad nii klientide, tööliste kui ka konkurentidega väga hästi asja ajada.

Konkurentsi suhtes on metallitöötlemine väga hea sektor, sest tööd ja turu kasvu jagub kõigile. Saame üksteisega hästi läbi, sest väga sageli tuleb omavahel materjalide ostmiseks kaupa teha.

Minul on väga hea meel, et Jelena Masli sai Ernst & Youngi konkursi nominendiks, sest ta on tunnustuse täiega ära teeninud.

Igor Berman

Elme Grupi juht

Jelena Masli mitte üksnes ei võtnud RGR-i oma isalt väga edukalt üle, vaid viis selle juhtimise täiesti uuele ja senisest palju edukamale tasemele. RGR pole väga suur, kuid ülimalt dünaamiline ettevõte, mis võimaldab tal saavutada metalliturul märkimisväärset edu.