Allakäigutrepist üles



äsjase arvutimessi taustal peab kahjuks konstateerima, et kui arvutifirmadel läheb äri vähemalt ajutiselt üha paremini, siis strateegiline majanduspotentsiaal, haridus, käib alla.

Ma ei hakka siinkohal rääkima harilikust baasharidusest, kus õpetajate palgad on tugevasti alla Eesti keskmise ning seejuures mitte ei tõuse, vaid kahanevad.

Asi ei ole oluliselt parem ka spetsiaalse arvutihariduse osas.

Nimetatud erialast haridust saab Eestis kahest suuremast õppeasutuste grupist: riiklikest ülikoolidest ja arvutifirmade erakoolitusest.

Viimases osas, tasulise erakoolituse koha pealt, ei saa otseselt midagi ette heita. Samas on taoline koolitus suunatud peamiselt elementaarse arvutikasutamise õpetamisele (umbes nagu autosõiduõpetus) ning väiksemas mahus ka praktilist tööd tegevatele erialaspetsialistidele mingi kindla tehnoloogia omandamiseks.

Arvutifirmad ei õpeta välja tippspetsialiste. Viimast suudavad ainult ülikoolid. Kuid ülikoolid saavad oma tööga üha halvemini hakkama.

Peapõhjus on elementaarne: ülikooli õppejõud saab palju väiksemat palka kui näiteks pangas või arvutifirmas töötav keskmise tasemega spetsialist, tippspetsialistist rääkimata. Seetõttu suureneb ülikooliõppejõudude keskmine vanus aastas umbes aasta võrra, keegi ei taha ülikooli tööle minna. Samal põhjusel ei taheta astuda doktorantuuri. Eesti ülikoolid surevad aeglaselt välja.

Loe veel

Perspektiivi puudumine ja olemasolevate väheste õppejõudude ülekoormamine õppetööga on viinud selleni, et arvutiteadusega tegeldakse ülikoolides ainult väikeses mahus. Enamik õppejõududest sisuliselt ei tegele teadustööga.

Head teenimisvõimalused eraettevõtluses on tekitanud olukorra, kus uue tehnoloogia jaoks kriitiline arvutiteadus on Eestis katastroofilises olukorras, palju hullemas kui klassikalised teadused nagu füüsika, ajalugu ja matemaatika.

Teadustöö äärmine vähesus tähendab, et mingit kvaliteetset arendustööd, mis võiks viia rahvusvaheliselt müügikõlbliku tipptarkvara tootmiseni, ei saa Eestis praktiliselt teha. Veel enam, teadusvaeses keskkonnas langeb paratamatult ka õpetuse kvaliteet. Kuna uusi õppejõude juurde ei tule, siis ei suuda ülikoolid enam anda n.-ö harilikku kvaliteetset arvutialast kõrgharidust.

Olukorras, kus tipptasemel kõrgharidusele on olemas maksujõuline nõudlus, mida riik ei soovi rahuldada, oleks üheks väljapääsuks tõsise, USA tüüpi eraülikooli rajamine näiteks mitme praeguse väikese erakõrgkooli ühendamise teel. Teine alternatiiv, kolmveerandi praegustest kõrgkoolidest muutmine näib olevat poliitiliselt ebapopulaarne.

Riigi soovimatus õppejõududele palka maksta ja teadust finantseerida ei ole ainus kõrgharidust kahjustav asjaolu. Halvas seisus on paljud hädavajalikud töövahendid, näiteks arvutivõrkude ühendus. Näiteks tiigrihüppega edvistava Eesti haridussüsteemi lipulaevade Tartu ülikooli ja Tallinna Tehnikülikooli internetiühendus välismaailmaga on pea katastroofilises seisus.

Paljuräägitud tiigrihüpe, mille otsene eesmärk on haridust kaasajastades ühiskonda n.-ö järjele aidata, on samuti põrkunud haridusaparaadi saamatuse vastu. Riigi eraldatud 35 miljonit krooni ei ole siiani Tiigrihüppe Sihtasutuseni jõudnud ning haridusametkondade praktikat arvestades ei ole kindel, et see kunagi üldse sinna jõuab. Senini on tiigrihüpet tehtud tasuta, entusiastide kohusetunnet ekspluateerides, süveneva frustratsiooni ja käegalöömismeeleolude tingimustes.

Aktsiahindade tõusu kaudu sissevoolavat raha kasutatakse pigem uute kasiinozhetoonide ostmiseks kui majanduse strateegilise potentsiaali tõstmiseks. Senise tegevusliini jätkumisel kahaneb Eesti võime tipptehnoloogilist tootmist rajada ning riik vajub üha kindlamalt primitiivtootmise peale rajatud majanduse sohu.

TANEL TAMMET

Göteborgi ülikooli õppejõud, Tiigrihüppe Peakomitee (HARP) liige

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare