Eelnõu § 1 p 23 kehtestamise eesmärgina võib aimata soovi kaitsta olemasoleva ja domineeriva turuosaga ravimikaubanduse gruppi konkurentsi tervistava mõju eest. Riigikohus rõhutas aga 9. detsembril 2013 tehtud otsuses, et asutamispiirangute eesmärgiks ei saa olla suure nõudlusega piirkondades asuvate apteekide kaitsmine konkurentsi intensiivistumise eest.

Seda teemat on põhjalikult kajastatud meedias. Eelnõud on kritiseerinud mitmed riigiasutused ja õiguskantsler ning Riigikontroll. Oleks aeg põhiseaduslike institutsioonide kriitikat võtta tõsiselt.

Riigikohus tuvastas asutamispiirangu vastuolu põhiseadusega tervikuna, jätmata võimalust muuta geograafilised ja demograafilised piirangud põhiseadusega kooskõlas olevaks läbi nende ulatuse vähendamise selliselt, et näiteks uute apteekide avamine on lubatud kui ühe apteegi kohta on enam kui 2000 elanikku.

Seda põhjusel, et
1) demograafilised ja geograafilised piirangud ei ole riigikohtu hinnangul suure tõenäosusega sobivad meetmed isegi mitte apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks vähese nõudlusega piirkondades ja

2) apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks vähese nõudlusega piirkondades on võimalik rakendada efektiivsemaid abinõusid. Seetõttu oleks eelnõu riigikohtu otsusega vastuolus ka juhul, kui see sätestaks ettevõtlusvabadust vähem piirava asutamispiirangu.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees on viidanud ajalehes Äripäev (09.05.2014) võimalusele, et Vabariigi President ei pruugi seadust välja kuulutada („Kas president selle ka heaks kiidab, on eraldi teema“ Helju Pikhof) . Seda enam on oluline, et riigikohtu otsuse teadlik eiramine ja antud eelnõu seaduseks vormistamine mitte ainult ei ole põhiseadusega vastuolus, vaid loob äärmiselt ohtliku pretsedendi.

On vastutustundetu ja vastuolus Hea õigusloome tavaga veeretada vastutus õigusloomelise praagi eest Vabariigi Presidendile ja panna ta olukorda, kus ta on sunnitud heaks kiitma põhiseadusega ilmselges vastuolus olevad sätted põhjusel, et seadus ise sisaldab enamuses vajalikke muudatusi. Seda eriti olukorras, kus eelnõu kehtestab maa-apteekide sulgemise hoogustumise vältimiseks täiendavaid meetmeid, mida ravimiseadus hetkel ei sisalda. Eelnõu sisaldab juba olulisi meetmeid apteegiteenuse kättesaamiseks nagu apteegibussi käivitamine, lähtetoetuse maksmine ja proviisori ja farmatseudi nimetamine tervishoiutöötajaks.

Advokaadibüroo Sorainen on teostanud käesoleva analüüsi Ülikooli Apteegi palvel. Kahjuks ei nähtu aga riigikogu sotsiaalkomisjonis menetletavatest eelnõudest, kes on vaidlusaluste piirangute ja eelnõu tegelik autor. Kes iganes see ka ei oleks, peaks ta suutma põhjendada, kuidas on tagatud riigikohtu otsuse täitmine.

Isegi, kui riigikohtu poolt antud kuuekuulise tähtaja jooksul ei ole võimalik kogu alternatiivsete meetmete paketti välja töötada ja kehtestada, ei tohi ajutised piirangud olla taotletavate eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalsed. Seetõttu olen seisukohal, et eelnõu § 1 p 23 tuleb eelnõust välja jätta.