Venemaal on selle ajaga tuntavalt kasvanud arusaam, et toimuv on võimas konspiratsioon nende riigi vastu. Sellest pasundavad kõik riigi poolt kontrollitud meediakanalid.

Pärast II maailmasõda on sarnaseid majandussanktsioone kasutatud korduvalt. Ikka selleks, et need tooks riikides kaasa muutused ning autoritaarse režiimi kokkukukkumise.

Lääne diplomaadid kiidavad selliseid meetmeid taevani, kuid peaaegu kunagi ei ole selline lähenemine tulemust toonud.

Otse vastupidi, revolutsioonid leidsid aset neis riikides, kus Lääneriigid majanduslikult väga tugevalt kohal olid. Näiteks Egiptuses, Tuneesias ning hiljuti Burkina Fasos.

Võib vaid küsida, et miks see nii on?

Fakt on see, et riikide nagu Põhja-Korea, Süüria, Birma, Iraan, Kuuba, Sudaan ning Zimbabwe liidreid ei ole mõjutanud mingid sanktsioonid.

Suurel osal juhtudel sanktsioonid ja embargod halvendavad tavaliste inimeste olukorda, samal ajal liidrite ning nende kaaskonna raudne haare tugevneb. Kiireneb ka nende varajagamise strateegia elluviimine.

Näiteks suutis Süüria president Bashar Al Assad kokku ajada meeletu varanduse, hinnanguliselt kuni 25 miljardit dollarit.

Majanduslikud sanktsioonid on tihti head ka erinevatele maksuparadiisidele, kes on vägagi valmis „kiusatud" poliitikute varasid peitma. Selliseid maksuparadiise on ka Euroopas, näiteks Hollandis, Luksemburgis ja Šveitsis.

Sanktsioonide mõjul on loodud illegaalseid skeeme, et raha tuua valitsejate taskusse.

Ei ole küll poliitiliselt korrektne nii öelda, aga sanktsioonidel on rohkem negatiivseid külgi kui kasulikke. Need võivad isegi viia kodusõjani nagu Süüria juhtum näitab.

Millised on siis alternatiivsed viisid, kuidas ilma sõjategevuseta selliseid režiime mõjutada saab?

Üks viis mõistmaks probleemi olemust on see, et sellistel riigijuhtidel ei ole kusagile taganeda. Kui neid survestada, siis see vaid julgustab neid tegema mida iganes, et võimule jääda.

Aafrikas mõistis üks miljardär Mo Ibrahim, et neile liidritele tuleb anda teine võimalus. Alates 2007. aastast on tema fond välja andud järgmist „auhinda". Riigijuhile, kes on nõus taanduma ning tegema kõik, et järgmine valitsus oleks „hea", antakse esmalt 5 miljonit dollarit ning siis igal aastal 200 000 dollarit. Palk selle eest, et ta uttu tõmbaks ja enam tagasi ei tuleks.

See on kõige pragmaatilisem võimalus probleemi lahendamiseks: anda neile toksilistele riigijuhtidele teine võimalus ning mitte kasutada jõudu.

See muidugi tähendab, et Lääneriigid peaksid loobuma ahvatlevast  moraalsest prestiižist, mis täna sanktsioonide kehtestamisega kaasneb. Sellist hinda tuleb aga efektiivsuse saavutamiseks tasuda.