Analüüs: Kesk-Euroopa ei tohi euroga liitumist pikalt edasi lükata
Me kõik saime hea suutäie naerda, kui Ungari peaminister Ferenc Gyurcsány tunnistas, et ta valetas hommikul, päeval ja õhtul. Kuid tasub peatuda, et vaadata, mis peitub valede taga, ja heita pilk ka väljaspoole Ungarit. Kümme Euroopa Liidu uut liiget nautisid 1990-ndatel näiliselt imelist majandusedu, mis sai läbi umbes EL-ga ühinemise paiku 2004. aastal. Majandus kasvab seni jõudsalt ja mõnel puhul ka muljetavaldavalt. Kuid mitu riiki kasvab stabiilsuse arvel.
Danske Bankis töötava Lars Christenseni andmeil küündib Ungari eelarvepuudujääk sel aastal 11,3 protsendini SKP-st. Poola prognoosid on paremad – SKP kasv 5,4% ja eelarvedefitsiit 3%. Kuid Christensen ütleb, et sealsed poliitilised riskid võivad lõpuks kaasa tuua majandusliku ebastabiilsuse.
Kellamehhanismiga pomm
Ungari majandus on juba näidanud ebakindluse märke. Suure osa puudujäägist moodustasid aastail 2000–2004 toetused kinnisvaralaenude võtjaile. Ungarlased avastasid tollal välisvaluutas võetud kinnisvaralaenude rõõmud – enamasti laenatakse
Šveitsi frankides ja eurodes. Lõhkemisvalmis eluasememulli ning jätkusuutmatute eelarve- ja jooksevkonto puudujääkidega Ungari majandus on kellamehhanismiga pomm.
Poola näib olevat paremas vormis ning igal juhul ei ole riigil probleeme välisvaluutas võetud kinnisvaralaenudega. Kuid mulje võib olla petlik. Riigi eelarvepuudujääk peaks majandustsükli praeguses punktis olema tublisti väiksem.
Samal ajal ründab Poola valitsus avalikult keskpanga sõltumatust, seades sisse uue finantsjärelevalveasutuse. Ka kavatseb valitsus panna keskpanga mandaati lisaeesmärgiks majanduskasvu. Selle poliitilise lahingu majanduslikud tulemused ei ole veel teada, kuid neil võib selgelt olla negatiivne mõju.
Kesk-Euroopa majandusmootori kokkujooksmise esmane põhjus on minu meelest mitme valitsuse – sealhulgas Ungari, Poola ja viimasel ajal ka Tšehhi – soovimatus ühineda võimalikult kiiresti Euroopa rahaliiduga. See ei kehti kõigi riikide puhul. Sloveenia liitub euroga järgmisel aastal. Leedugi soovis ühineda, kuid lükati sel aastal tagasi, põhjustel, mis ei ole täiesti õigustatud. See võib teistelegi mõjuda vastuargumendina pingutamisele. Kuid see ei ole peamine põhjus, miks mõni riik venitab.
Puiklejad võivad mõelda, et vajavad üleminekuks rohkem aega. Tõepoolest leidub mõistlikke majanduslikke põhjusi, miks üleminekuriigid ei peaks enneaegselt oma valuutakurssi fikseerima.
Siiski pidanuks see olema vastuargument EL-ga ühinemisele, mitte euroalasse astumise edasilükkamisele. EL seadused kohustavad uusi liikmeid ajama oma majanduspoliitikat nii, et see ühilduks euroala liikmelisusega.
Kesk-Euroopa riigid pidanuks järgima Itaalia ja Hispaania 1990-ndatel näidatud eeskuju. Mõlemad riigid tegid euro kasutuselevõtu oma põhieesmärgiks. Kuigi euro ei lahendanud Itaalia struktuurseid probleeme, aitas see kindlasti kaasa olulistele eelarvereformidele, mis muidu ei oleks aset leidnud. Itaaliale võib elu euroalas tunduda väljakannatamatu, kuid väljaspool oleks kõvasti hullem.
Ungari võinuks endale seada kindla sihi euro kasutuselevõtuks, näiteks 1. jaanuari 2009. Ungari valitsusel olnuks nendes oludes lihtsam rakendada vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja rahaturud seadnuks vähem küsimärgi alla Ungari tahtmist valuutakurssi kindlana hoida. Poolale on kasu toonud investorite veendumus, et riik lõpuks euroga ühineb. Kuid see usk võib tulevikus hajuda, kui investorid mõistavad, et zlott jääb kehtima veel märksa kauemaks.
Keskpankurid kaotasid
Keskpankurid mõistsid juba ammu euro tähtsust majandusliku ümberkujunemise protsessile. Poola keskpanga endine juht Hanna Gronkiewicz-Waltz rääkis mulle 1990-ndate lõpul, et loodab euro kasutuselevõttu mõne lähema aasta jooksul. Tema järeltulija, endine rahandusminister Leszek Balcerowicz võttis samuti Poola ühisrahaks ettevalmistamise oma prioriteediks. Kuid keskpankurid kaotasid lahingu, iseäranis Balcerowicz, kes selle aasta lõpus välja vahetatakse.
Selles punktis võib küsida: on sel vahet? Suurbritannia, Rootsi ja Taani on väljaspool euroala hästi hakkama saanud. Miks peaks Poola ja Ungari erinema? Vahe seisneb selles, et Briti eluasemelaenud on naeltes, mitte eurodes. Ei Suurbritanniat, Rootsit ega Taanit oota ees terav jooksevkontokriis, nende eelarve ei ole kümneprotsendilises puudujäägis ning nende valitsused ei eira avalikult EL-i seadusi. Kui üleilmsed rahaturud hakkavad paanitsema – ja me nägime tormihoiatust maikuus – ennustan ma, et Suurbritannial ei ole häda midagi, kuid Ungari kannatab. Poolat ootab ees ebakindel tulevik. Kesk-Euroopa poliitika suurim vale kõlab, et elu on hea EL-i sees, kuid väljaspool euroala.
Copyright The Financial Times Limited 2006. Tõlkis Erik Aru
Kommentaar
Hardo Pajula, SEB Eesti Ühispanga ökonomist: Eesti pole patuvaba
Artikli mõttekäik toetub Harvardi professori Ricardo Hausmanni tähelepanekule, et siirderiigid kannatavad nn pärispatu all, mis seisneb nende võimetuses võtta laenu oma valuutas. Et headel aegadel ei ole see puudus eriti oluline, kasvab siirderiikide residentide hulgas nõudlus väiksema intressikuluga välisvaluutakohustuste järele. Seejuures kipuvad nad unustama asjaolu, et nende endi varad ja sissetulekud on enamasti koduvaluutas. Kui head ajad nüüd järsku lõppema peaksid, leiavad siirderiikide residendid oma bilanssidest märkimisväärse valuutariski, mille vähendamiseks ettevõetavad meetmed (kiire koduvaluuta müük) võib halvemal juhul esile kutsuda kas kodumaiste intressimäärade kiire tõusu või koduvaluuta nõrgenemise.
Nii seisabki Ida-Euroopa riikide ees kaks põhimõttelist võimalust. Nad võivad üritada suurendada oma riigi ja valuuta usaldusväärsust ning võtta aegamööda rahvusvaheliselt rahaturult järjest rohkem laenu enda valuutas. Viimaste kuude sündmuste taustal ei ole see ilmselt aga eriti tõenäoline. Paremuselt teiseks lahenduseks on seega valuutariski maandamine rahvusvääringust loobumise kaudu. Eesti on võib-olla küll presidendivalimiste järel positiivselt eristunud rahapaigutajate ebasoosingusse langevast Ida-Euroopast, pärispatust see tõsiasi meid aga veel kindlasti ei vabasta.
