Majanduskomisjon just nii formuleeriski „olulise tähtsusega riiklik küsimus”. Kuulati  ettekandeid teadlastelt, Arengufondilt, Eesti tööandjate keskliidult, Eesti kaubandus-tööstuskojalt, Eesti põllumajandus-kaubanduskojalt, riigikantseleilt, Eesti fondihaldurite liidult, Eesti välisinvestorite nõukogult, EVEA-lt, majandusministrilt, justiitsministrilt ja Eesti Panga esindajatelt.

Lugedes praegu neid ettekandeid, tuleb positiivse poole pealt märkida, et olenemata sellest, kas tegemist on välisinvestorite esindajate, justiits- või majandusministri, Eesti ettevõtjate, riigi esindajate, Eesti Panga või teadlastega, on arusaamad Eesti majanduse nõrkadest kohtadest ja ka sellest, kuhu poole peaks majanduspoliitika liikuma, üsna sarnased.

Rohkem eksporti

Kõik tõdevad, et suurendada tuleb tootlikkust, Eesti peab muutuma innovaatilisemaks, rõhk on ekspordil ja välismajanduspoliitikal. Ettevõtjad rõhutavad rohkem tulupoolt ja jätavad kulupoole avamata. Näiteks viidatakse sellele, et riik peaks rohkem toetama eksporti, äridiplomaate on liiga vähe, enam oleks vaja investeerida infrastruktuuri ja seadmete ostmisesse – EAS võiks vähem rahastada koolitust ja „pehmeid” valdkondi ning rohkem reaalselt tootlikkust suurendavaid tööstusseadmeid.

Vähem räägitakse aga sellest, kust peaks riik kõige selle tegemiseks raha hankima, eriti kui riigi rahanduse vaatenurgast korratakse pidevalt, et maksusüsteemi puutuda ei tohi. Kõik need on aga nüansid. Väikesed erinevused tulenevad pigem rõhuasetusest, tähtsuse järjekorrast ja taktikast. Keegi tollastest sõnavõtjatest ei esindanud ketserlikke mõtteid, nagu euro kasutuselevõtu edasilükkamine või fikseeritud vahetuskursist loobumine – see oleks fundamentaalne kõrvalekalle senisest kursist.

Mööndusi tehes tuleb veel mainida, et tollased arutelud toimusid ajal, kui Eesti majandus oli küll juba languses, kuid nii suurt hoopi maailmamajandusele ja ka Eestile, nagu me praegu teame, ilmselt veel ei aimatud. Kindlasti on aasta jooksul kujunenud erakorraline olukord sundinud kavasid üle vaatamata ja mitmeid planeerimata samme astuma.

Näiteks aasta tagasi rõhutasid tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi ja ka Eesti kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman kõige esimese asjana maksusüsteemi stabiilsuse säilitamist. Maksud jätta samale tasemele, üldine maksukoormus külmutada, kõlasid ettepanekud. Seda ei ole toimunud. Eestis on vahepeal tõstetud käibemaksu ja muudetud töötukindlustusmaksu määra.

Võib vaielda, kui suur on nende maksumuudatuste mõju, võib ka vabandada, et 15% majanduslanguse ja kiiresti suureneva eelarvedefitsiidi tingimustes tulebki vahel teha ka ebameeldivaid otsuseid. Mitmelt poolt viidati ka sellele, et kõige valusam maks on praegu sotsiaalmaks. Konkreetse ettepanekuna käidi välja (seda mainisid nii kaubandus-tööstuskoda, ETK kui ka fondihaldurite liit) sotsiaalmaksule 250 000-kroonise ülempiiri kehtestamine. Seda pole veel tehtud, kuid valitsus on öelnud, et sotsiaalmaksu maksmise korra muutus on tööplaani võetud. Suhteliselt kindel on see, et õhendame sotsiaalmaksu alampiiri, on rääkinud rahandusminister Jürgen Ligi. Sotsiaalmaksu ülempiiriga on lood mõnevõrra keerulisemad. Sotsiaalmaksu määra suurt muutust on aga raske lähiajal ette näha, see tähendaks juba ka põhimõttelist ümberkorraldust Eesti pensionisüsteemis ja meditsiinis. Teades kui arvukad ja mõjukad huvigrupid nende taga seisavad (valijad ju), siis parteid lihtsalt ei julge neid teemasid puudutada.

Haldusreform seisab ja seisab

On mitmeid suuri asju, millest on räägitud aastaid ja aastaid ning mis kordusid ka Eesti ettevõtluskeskkonna arendamise arutelul. Näiteks haridusteema ja haldusreform. Just ettevõtlusorganisatsioonid tõid haldusreformi probleemi taas esile ja arvasid, et kui vaja, peaks haldusreformi tegema ka jõuga. Vabatahtlik liitumine on lihtsalt liitumine häda sunnil, viitas Toomas Luman. Edusamme pole tehtud. Ettevõtjad tahavad haldusreformi ja ettevõtjad peaksid olema ka Reformierakonna elektoraat, kuid just valitsuskoalitsiooni juhtpartei on kõhelnud, kui jutuks on olnud jõulisem haldusreformi tegemine. Võib-olla kardetakse oma toetusprotsentide pärast.

Haridus on samuti igivana teema. Ettevõtjad on korduvalt viidanud paigast ära peroportsioonile kutsehariduse ning rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse saanute vahel. Esimesi vajab Eesti tööturg tunduvalt rohkem kui teisi. Reaalne haridussüsteem aga toimib täpselt vastupidi. Samal ajal tuleb öelda, et mitmed ettepanekud haridussüsteemi muutmiseks on vahepealse ajaga siiski tuge leidnud. Näiteks põhikoolide ja gümnaasiumide õppekavade lahutamine, koolivõrgu korrastamine ja elukestva hariduse osakaalu suurenemine – täiskasvanute osalemine hariduses on tegelikult aasta-aastalt kasvanud ja OECD andmete järgi oleme selle poolest Euroopa riikide esiotsa tõusnud (Skandinaaviast siiski veel maas). Ülikoolide konsolideerimine ehk mingil kujul liitmine seda nii lihtsalt ei tee. Haridussüsteem on ise niivõrd konservatiivne ja muutustevaenulik valdkond.

Eks neid asju, mis on jäänud endiselt jutu tasandile, ole veel ja veel – hilisem pensioniea algus, osakapitali suuruseks 1 euro, ressursimaksud eksporisektorile. Lisaks terve hulk teemasid, mis on nii suured ja laialivalguvad, et aastaga ei jõuagi suuri muutusi teha – energia, konkurentsipoliitika, demograafia ja immigratsioonipoliitika. Sisulises patiseisus on Eesti-Vene suhete parandamine, mida mainisid näiteks Eestis tegutsevate välisinvestorite nõukogu esindajad.

Kuhu saab linnukese kirja?

•• Tegelikult on aasta tagasi toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse, Eesti ettevõtluskeskkonna arendamise arutelu käigus tehtud ettepanekutest osa käiku läinud või töösse võetud. Mitmeid muudatusi on tehtud haridussüsteemis. Samuti on riik suutnud oma kulupoolt kärpida. Uus töölepinguseadus, küll muudatustega, aga ikkagi, on vastu võetud. Ettevõtetele on kehtestatud uus saneerimiskord. Ka pankrotisüsteemi muutmine on teemaks võetud. Võttis aega mis võttis, aga ka eksporditoetuste ja -garantiide programme on suurendatud. KredExit on reformitud ja näiteks sealt väljastatud laenukäenduste summa ületas sel aastal 500 miljoni krooni piiri. Rahandusministeerium on teatanud, et valmistab ette uut investeerimisfondide seadust, mis peaks eeskuju võtma tuntud fondiparadiisi Luksemburgi seadustest – see peaks meeldima Eesti fondihaldurite liidule.