Analüütik ametnike koondamisest: edaspidi pannakse teid järjekorda.. Väga pikka ootejärjekorda
Ilmselt räägitakse maailma igas otsas anekdoote paikadest, kus inimesed on eriti kokkuhoidlikud. Bulgaaria kokkuhoiu pealinn on Gabrovo. Teate, miks nende kassid on sabata? Kohalikud olid tähele pannud, et kassid väljuvad tarest väga harva saba uhkelt püstiasendis nagu lahingulipp, ikka volksati välja saba vaikselt taga loovimas ja ukspiita siludes.
Taadid tegid kiire rehkenduse: kassi saba on sama pikk kui kass ise, järelikult, kui uksest väljuvad kass ja tema saba, siis läheb sooja kaduma kaks korda rohkem, kui vaid kassi väljumisel. Seega tõhususe eesmärgil … Ehhee, pealegi ega saba hiiri püüa, niisiis otsustatud - kärbime. Teile ei meeldi see näide e. „Gabrovo kassi meetod”? Mulle ka ei meeldi. Ma lausa jälestan seda, kuid elus eneses oma majandusotsustes tundub selline „tõhustamine” igati õige olema.
Tundub, et avaliku teenistuse (AT) moderniseerimiseks oleme kasutusele võtnud just „Gabrovo kassi meetodi”. Meetodi põhipostulaat on ju, et tuleb raiuda: vähendame AT kulutusi, kõigepealt vähendame palkasid, siis kahime igal aastal mehhaaniliselt ca 750 ametnikku. Tulemus: kui Gabrovo kass sai sellega poole kiiremini uksest välja, siis AT muutub – poole aeglasemaks. Ehk nagu väga õigesti märkis ühe ameti pealik … teid pannakse ootejärjekorda. Väga pikka järjekorda. Kas me sellist …?
Tegelikkus: raha ja inimeste üleküllus
Kui väidetakse, et meil on ametnikke liiga palju, siis on pole see täielik tõde. Kõik selgub võrdluses. Nimelt tõde on see, ametnikke on meie enda poolt loodud Juuraajastu jaoks liiga vähe. Liiga vähe regulatsioonivirnade menetlemiseks, mida me oleme kokku kuhjanud. Mõistmata kehtivat tavaõigust, toimemehhanisme, oskamata reguleerida tegelikke reguleerimist väärivaid sõlmpunkte, oleme asendustegevusena teinud üha uusi ja uusi seadusi. Umbes nagu võrgupüük, põhimõttel - „ähk läheb õnneks”. Harilikult ei lähe.
Massilisel reguleerimisel, mis aeglustab kogu ühiskonna arengut, on lausa laastav mõju ühiskonna loomingulisusele. Kaob isemõtlemise, otsustamise ja vastutuse harjumus. Kaob areng ja eneseosalus. Oodatakse vaid käsku või kellegi otsust ja … selle teise vastutamist. Kaob ühiskonna sidusus, tahe teha, tahe saavutada. Kas me oleme liiga rikkad, et teha mõttetut tööd?
-Kui Riigikogu võttis vastu ühe nädalaga (tõsi küll koosseisu viimane nädal) poolsada seadust, siis … on administratsioonil inimressurssi ja raha liiga laialt käes - meie raha.
-Kui teeme arengukavasid, mille ainukeseks eesmärgiks on Eurorahade jaotamine ja Eurodokumentide kohaldamise tööplaani kribimine, ilma omapoolse „miskita”, siis administratsioonil on liiga palju raha – meie raha.
-Kui meil on töö tegemise asemel aega teha regulatsioone, mis uurivad palju ihuliste tunnuste järgi inimesi on käinud koolitustel või puhkusel, siis on administratsioonil liiga palju raha – meie raha.
-Kui me teeme regulatsioone, mille järgi tapeedi panemiseks peab olema ehitusprojekt või määrame külade järgi ära millised võivad olla ühes või teises külas majade küljemõõdud ja katusekalded, siis on administratsioonis ilmselgelt liiga palju raha – meie raha.
-Kui me nimetame ümber asja, mis näevad välja nagu auto, käituvad nagu autod ja sõidab nagu autod … motorolleriks, siis on administratsioonil liiga palju raha – meie raha.
Selliseid regulatsioone saab ette võtta vaid sügavast igavusest, targema töö puudumisest, toimemehhanismidest mitte arusaamisest ja raha ( meie raha) ülekülluses. Puhas asendustegevus. Raiskamine. Ja edevus. Me toodame pidevalt juurde uusi regulatsioone justkui pidades oma inimesi poolearulisteks, kes ei oska iseseisvalt mõelda ega käituda.
Oskavad, väga hästi oskavad, kuid inimesed ei tea enamikust seadustest mitte midagi (isegi ei aima nende olemasolu). Me oleme teinud regulatsioonid mitte selleks, et oma kodanikke aidata ja nende elu kergemaks muuta, vaid selleks et püüda neid lõksu, karistada neid, trahvida. Selline töökorraldus AT-s on sügavalt aegunud. Me kõik elame üle 90% oma elust tavaõiguse järgi.
Tulemus on see, et selliseid tühiseadusi lihtsalt ei täideta. Ei usu? Lihtne näide. Kui te püüate ülipoe parklas liigelda vastavalt parema käe reeglile, siis kaua te liikle? Teile sõidetakse esimese 30 sek sisse, sest 90% liiklejatest kasutab „otsetee reeglit” või „suurema auto õiguse reeglit”. Inimesed saavad üldjuhul ise hakkama ja ise aru kuidas omavahelisi suhteid lihvida. Loogika ja tavaõigus „ruulivad”!
Seaduskonveier, juhtimisvigade viigileht
Seadused „töötavad” vaid siis, kui need on kooskõlas ühiskonna arusaamadega, kui neid mõistetakse. Kuid Pilvepiiril tahetakse näidata, et midagi justkui tehakse. Iga juhtimisviga püütakse parandada seaduse tegemise või muutmisega. See on liiga raskepärane. Aga kodanikuühiskond, kas see on vaid sõnakõlks? Seadustega on niimoodi, et kui need ei vasta ootustele, siis need unustatakse. Kevadel lugesin uudis, et Iirimaal on vaikselt tühistatud neljasajaaasta tagune seadus, mis nägi ette iga baski tapmise, kes Iirimaa rannikule astub. Seadus ise sündis peale üht kohalike ja baski meremeeste vahelist verist arveteõiendamist … hülgerasva küsimuses. See seadus ei „töötanud” … õnneks.
Kas kujutate ette, mis oleks juhtunud, kui keegi oleks pööranud selle seadusepojukese täitmisele? Sunniga, tappa iga Iirimaal olev bask? Nelisada aastat järjest? Järelvalvega, et oleks tapetud? Ja kui ei ole tapetud, kuidas siis nuhelda mittetapjat? Mnjah, hullusi ikka juhtub, kuid aja möödudes, kogemusi omandades võiksime „veits” targemaks saada.
Ja muide need, kes selliseid seaduseid teevad võiksid kord mõelda, et nad ise võivad sellise nuhtlusseaduse alla sattuda. Ei või iial tead, millal mõni asjapulk tuleb teilt küsima … ega te juhuslikult bask ei ole? Seega regulatsioone peab olema minimaalselt ja need peavad olema arusaadavad. Täidetavad ka.
Avalik teenistus puulõhkumise näitel Gabrovo kassi meetodil
Tõhusalt kärpida saab vaid tehes õigeid asju, õiges järjekorras: kõigepealt tuleb vähendada regulatsioone. Alustades (jälle) ametnike arvu kärpimisest muudame riigi toimimise lõputult venivaks hädatapuks. Vähenev kontrollijate arv ei suuda lihtsalt kõike menetleda, menetleb pisteliselt või menetletakse seda ebanormaalselt kaua. See omakorda toob kaasa üldise seaduskuulekuse vähenemise. Aeg on lõpetada kurja riigi mängimine ja minna üle tõhusale avalikule teenindusele, kõigest teenindussektoris sisalduvaga.
Tõhusust ei saavutata, kui meil on näiteks kaks inimest 10 m2 puid lõhkumas, siis ühte ametikohta ära kaotades ei saa me puid kiiremini lõhutud. Tegelikkuses tuleb neid lõhkuda kaks korda kauem või pole vähem või poole kehvemalt.
Muide ei aita ka see, et üks puulõhkuja (ametnik) viiakse üle näiteks kirveteritajaks või higipühkijaks (nimetades ametniku ümber töötajaks, ostetud teenus), kulu tellijale sellest ei vähene, pigem tõuseb. Tõhustamiseks tuleb … asjale uutmoodi läheneda, panna tavategevusse „midagi”, mida teised pole mõistnud teha. See midagi võib olla kas talgutöö või puulõhkumismasina soetamine. Niisama lihtne see ongi. Ametnike arvu mehhaaniline vähendamine ei ole mingi uuenduslik edasiliikumine, vaid samm kõrvale. Seisakusse.
Kogu seda olukorda saab parandad läbi riigireformi ja regulatsioonide auditi. Me teame, et me oleme vähenev ja vananev kooslus, me teame, et meie ressursid on piiratud, me peame neid kasutama tõhusalt. Kui me ei kasuta neid tõhusalt, siis peab riik ilmselgelt hülgama osa oma tegevustest. Millised tegevused? Riigikaitse? Sisejulgeolek? Tervishoid? Sotsiaalhooldus? Haridus? Mnjah, on millele mõelda.
Just seepärast, enne kui dr Riik on sunnitud hülgama oma tegevusi, tuleb läbi riigireformi valmistada osade tegevuste sujuvaks üleandmiseks kodanike ühiskonnale. Selline reform vabastab inim-, raha- ja ajaressursse, millegi loomiseks, mitte pelgalt ümberjaotamiseks. Asjatundjate/kodanike võrgustikele toetuv AT muutuks kvaliteetsemaks ja mobiilsemaks.
Betoonajudest ja kosmosekuubist
Mida siis teha, kui rauast-betoonist-bürokraatiast paar miljardit vabaneks? Jälgisin ühte arutelu, sellest, millised riigid on viimastel aastakümnetel saavutanud edu vaesustsoonist väljamurdmisel. Väidetavalt on edukad olnud just need, kes on panustanud teaduse, laiemalt hariduse arendamisse. Olen ka ise seda meelt, et me ei suuda paljudes raua ja betooni valdkondades konkureerida suurte ja ilusatega, samuti nagu mustikas ei suuda konkureerida mastimänniga … kõrgusesse kasvamise osas. Kuid milliseid maitsvaid mammusid mustikas kasvatab, nämma.
Selliseid ei suuda ükski mastimänd kasvatada. Nii, ka meie eelarvestamise ja reformimise puhul, peame tegema seda, mis meile omane. Ega esivanemad asjata ütelnud, et kui me ei saa suureks rahvaarvu poolest, siis saagem suureks vaimult. No kuulge, ega siis raud ja betoon pole mingi vaimu suuruse mõõdupuu.
Küll aga on selleks 51. kosmoseriigi (Eesti) kogemus, mil tudengid projekteerisid ja saatsid kosmosesse algupärase päikesepurje, mis oma olemuselt on väiksesse kinkekarpi mahutatud niidirull. Vägev!!!. Seega me peame investeerima haridusse ja teadusesse, mitte betooniks kivistunud raudsesse bürokraatlikusse mõttemaailma. Me saame läbi ilma paljude asjadeta, aga tarkade ja tragide noorteta me läbi ei saa.
Modernse riigi kavand ja mehhanismid
Minul ei ole kahtlust, et moderne riik põhineb riigiaparaadi, kui võrkstruktuuri kandekonstruktsiooni (kui meie kõigi ühisloomingul) ja inimeste tiheda läbipõimunud koostööl. Võrgustikul. Sellisel võrksüsteemil ,mis loovad üksikute inimeste/asjatundjate vastastikus koosmõjus kvalitatiivselt uuelaadse kollektiivse väljundi.
Vaid niiviisi on võimalik saavutada tänapäeva maailmas edu. Võib-olla ajan ma nüüd täielikku jama ja erialaasjatundjad vabandagu mind ette, kuid mul on kuskilt meelde jäänud üks kujund inimese ja äädikakärbse erinevusest geneetilises „miskis”.
Jutu mõte on selles, et need geneetilised inimese ja äädikakärbse „miskid” on väga sarnased, kuid inimesel on seal kus äädikakärbsel on tühi koht, vahel võimendid. Just, just, kui neid võimendeid ja koostööd ei oleks, oleksime vaid … kärbsed. Nii ka riigi ja ühiskonnaga, kui loobume meie käsutuses olevatest võimalustest, võimenditest, oleme kui lõputu pirin ja virin. Aga võiksime olla … edukas ühiskond. Edaspidigi. Vaat selline vahva, kuid ilmselt väga vaba tõlgendus geneetikast. Eh, mina lihtsalt ei taha olla äädikakärbes. Seega võimendite juurde. Avalik teenistus, pigem teenindus , on selles protsessis väga tähtis lüli/võimendi. AT peab olema selle protsessi koordineeriv, korraldav ja kontsentreeriv lüli.
Uuenduslikkus vs reeglid
Uuendusvaeguses ja vananemine vaevleb kogu Euroopa. Vananemine toob tihti kaasa uuenduspeetuse, sest ollakse harjunud paljude asjadega ja … ei viitsita enam pingutada. Samas vananev elanikkond ilma järelkasvu ja uuendusteta on määratud … allakäigule. Ühte neist kahest halvast tendentsist peame me muutma. Tegelikult arvan ma, et mõlemat on võimalik muuta, kuid ainult siis, kui me tegeleme kõigepealt uuenduslikkusega, mis loob mõnusa noori meelitava keskkonna, siis ülejäänud on juba looduse teha. Taastootes eilset … oleme tupikus.
WSJ järgi on Euroopa majandusprobleemide üks tähtsaid allikaid uuenduste vähesus. USA-le jäädakse alla praktiliselt igas valdkonnas, kusjuures Euroopa riikide vahelised erinevused suurenevad. Osades riikides on uuendusprotsess asendunud tagurpidikäiguga, sest surve eelarvetele on suur ja uuendusele kulutatava raha ollakse sunnitud vähendama. Kurb statistika, kuid meie ei pea sellesse oma negatiivset panust andma. Me võime luua uuelaadse, eduka AT läbi tänapäevaste võrkstruktuuride.
Võrgustiku kiituseks
Asjatundjate toetava võrgustiku loomine, olukorras, mil meil ministeeriumides on üks asjatundja kahe kuni kuue valdkonna peale, on edu saavutamiseks esmatähtis. Spetsiifilisi erialaoskusi on vaja kaasata kõikjalt. See, et meie ministeeriumid, ametid jne on „Lõustatahvlil”, Twitteris või mõnes muus võrgustikus esindatud, kus kitseema häälekesega öeldakse, et „tule sõbraks”, siis see ei ole asjatundjate võrgustiku loomine, milline suudaks mõistlikku nõu anda või ideid genereerima.
Selline „enese mehhaaniline näitamine” on puht asendustegevus. Kui tõesti tahame olla edukad, ega meil midagi targemat üle ei jää, kui luua süsteem, et inimesed saaksid otsida väljakutset ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida ning ideed ja võimed valla päästa. Valla päästa, mitte sundida, piirata, käskida, keelata jne.
Narratiiv vs narrus
Uuenduslik väljakutse, lausa narratiiv, oleks modernse riigi loomine. Me peame kohandama riigi enese jaoks mugavaks ja võimetekohaseks. Kui me modernset riiki ei loo, jääb narratiivist järgi vaid narrus. See oleks küll narr lugu. Sama narr nagu gabrovlaste mõte kassi saba arvel sooja kokku hoida.
