Tänavune Doing Business raport koostati pisut teistmoodi. Milles täpsemalt see metodoloogiline muutus seisnes?

Muutus seisneb viie indikaatori fookuse laienemises (ehituslubadega tegelemine, elektriühenduse saamine, kinnisvara registreerimine, lepingute kohtulik jõustamine, tööturu reguleerimine), piiriülest äritegevust puudutava alajaotuse metodoloogia olulises ümbervaatamises ja väikeste täienduste tegemises vähemusosanike kaitset käsitlevale indikaatorile.

Metodoloogia muutustega arvestades on võimalik tänavust tulemust võrrelda ka eelnevate aastate omadega. Sarnaselt metodoloogia muutustele korrigeeritakse ajas tagasiulatuvalt ka kõik valeandmed, mille peale analüütikud töö käigus satuvad. On arusaadav, et kui iga aasta hinnatakse ühe raporti jaoks umbes 100 000 andmepunkti, siis aja jooksul on kogunenud teatav hulk valeandmeid ja hinnanguid.

Tänavune korrektsioonimäär Doing Business 2015 ja Doing Business 2016 raporti vahel on 6,1 protsenti ehk just selline oli eelmise aasta raportis teadaolevalt valeandmete osakaal. Sellised 10 protsendi piiri alla jäävad korrektsioonimäärad raporti usaldusväärsust küsimärgi alla ei sea, küll aga võiks see juhtuda, kui see mõtteline piir ületataks.

Kas ja kuidas need muudatused Eesti positsiooni mõjutasid?

Ei ole võimalik täpselt öelda, milline oleks olnud Eesti tänavune positsioon tabelis kui metodoloogia oleks püsinud muutumatu, sest samu andmeid pole seekord lihtsalt kogutud.

Samas võib suhteliselt julgelt väita, et metodoloogia muutuste mõju riikide pingereale on väga piiratud. Näiteks kui kasutada eelmise aasta metodoloogiat eelmise aasta andmetega ja tänavust metodoloogiat eelmise aasta andmetega, siis on selle tulemusel tekkivad kaks pingerida omavahel väga tugevas 0,97 korrelatsioonis.

Laias laastus kujuneb riigi koht tabelis ikka kahe peamise teguri koosmõjul: riigi enda edusammud reformide elluviimisel ja teiste riikide edasi- või tagasiminekud antud aastal.

Mida peaks veel selle tabeli kohta kindlasti teadma?

Kuigi just see edetabeli ehk „naabrist parem“ vaade on see, mis antud raporti puhul laiemat avalikkust kõige rohkem köidab, siis veelgi olulisem oleks vaadata kui kaugel on Eesti tabeli kõige kõremal positsioonil asuvast riigist. Seda saab välja lugeda DTF (inglise keeles: distance to frontier) määrast, mis näitab kui mitu protsenti moodustab näiteks Eesti tulemus raporti alusel koostatud tabeli tipus oleva riigi omast.

Seetõttu annab DTF-määr edasi palju paremini riigi sisulist edasiminekut võrreldes eelnevate aastatega kui seda teeb lihtsalt edetabel, kus iga-aastane tulemus sõltub suuresti teiste riikide edasi- või tagasiminekutest.

Eesti DTF paranes tänavu õige natuke, tõustes mulluselt 79,27 protsendilt 79,49 protsendini. See väike tõus toimus eelkõige tänu edasiminekule ettevõtlusega alustamise alajaotuses, kus Eesti sai kirja tänavuse ainukese reformi, mis puudutas võimalust teha OÜ osakapitali sissemakse koheselt registreerimisprotsessi käigus.

Kuigi võiks väita, et Eesti DTF edenes võrreldes eelmise aastaga minimaalselt, siis päris õiglane see poleks. Nimelt on Eesti vahemaa parimatega võrreldes enamustes kategooriates väike, mistõttu ka edasminekud DTF skooris ei saa olla nii mastaapsed kui tabeli alumise otsa tõusjatel.

Kui Eesti saaks edaspidi igal aasta Doing Businessi raportis vähemalt ühe reformi kirja, siis oleks asi täitsa hästi. Sealjuures tasub mainida, et ühes Doing Businessi kategoorias saab reformi kirja tavaliselt ainult umbes 20 riiki ning väga sageli on tegemist rikastele riikidele järele jooksvate arengumaadega.

Oxfordi ülikooli vilistlane Joonas Taras oli Maailmapanga töötajana tänavuse Doing Business 2016 raporti analüüsimeeskonna liige ja kaasautor. Varasemalt on ta töötanud Bostoni Consulting Groupis. Intervjuus esindas ta oma isiklikke seisukohti.