Analüütik: kas Estonian Airi pankrotistamine erineb mingil moel Panama paberitest?
Jäi dopingukontrollis vahele. Eiras seadust. Seega arutamine, selle üle, kas seaduserikkumine oli kasulik või mitte on hoopis teine teema. Õigemini pole üldse jutu teema. See on piinlik hämamine.
Esimene matus: Mõist(matus)
Tundub, et õpitud ei ole midagi, enamgi veel, üha uued õigustavad järelhüüded näitavad, et valitseb täielik mõistmatus, mida valesti tehti.
1. Kasuliku seadusrikkumise järelhüüe. Võõristav on, kui pilvepiirilt öeldakse uhkusega, et EL reeglid ja meie eneste seadused ei ole täitmiseks, neid võib rikkuda ja neid tulebki rikkuda, kui see on kasulik. Millist seaduskuulekuse õppetunni annab selline käitumine ühiskonnale?
Kas selline suhtumine erineb millegi poolest Panama paberite juhtumist? Ühed valemängijad kõik. Suhtumine, et meile oli kasulik, seepärast me rikkusime seadust on väga libe tee, milliseid seadusi võime me veel kasu nimel rikkuda?. „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „…
Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.” (Must kolmnurk. Juri Klarov Tallinn „Eesti Raamat” 1986 Lk22). Riigiabi reeglid on meie, väiksemate, kaitseks, sest kui „suured“ neid eiraksid, poleks meil paljudele turgudele asja. Seadusrikkumise soosimine on halb juhtimisotsus.
2. Hoiataja järelhüüd. Argument a´la ma ju hoiatasin (Vanaema Marie: „Ma ju ütli!“), et riigiabi reegleid ei tohi rikkuda pole piisav. Riigiabi küsimusi koordineerib rahandusministeerium. Just tema oleks pidanud viskuma põhimõttekindlat seadusrikkumise teele. Mida arvata isikust, kes näeb pealt mõrva, kuid vaid hoiatab, et mõrvata pole ilus ja … astub edasi? Mnjah, kahetsusväärne ja ebapiisav.
3. Juuravaene järelhüüd. Arutlus, et ( „(…) tõi kolm sisulist alternatiivi valitsuse ette ja valitsuse arusaamine ilma mingite eriarvamusteta oli, et lennuühendused peavad säilima ja selleks tuleb toetada peakorteriga Tallinnas asuvat ettevõtet.“ ja „Samas just selles peitubki asja põhituum: kas valitsuse otsus hambad ristis need aastad lennuliiklust vee peal hoida oli majanduse laiema arengu mõttes arukas või mitte.“ PM 24.05.16) tekitab sügavat nõutust.
Tundub, et antud juhul ei saadud isegi probleemi sisust aru, sest küsimus pole mitte selles, kas EA oleks pidanud või mitte pankrotti minema, vaid, selles, et „aastaid otsustati hambad risti“ rikkuda regulatsiooni. Just sellele, regulatsiooni eiramisele oleks oodanud seisukohta.
4. Meditsiiniline järelhüüe. Tihti kasutame näitlikustavaid võrdlusi olukordade imestamisel, kuid EA võrdlemine raskes seisus patsiendiga ja tema ümber askeldavatest arstidest on kohatu. „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas: „Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …” Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” lk 66).
Meditsiinilises mõttes oli tegemist pigem dopingukontrollis vahelejäänuga. Tegu polnud ju mingi „opiga“, pigem küsigem, miks koomas patsient dopingut täis pumbata ja rajale saadeti mille peale dopingukütid (EK) võistleja rajalt maha võttis. Piinlik lugu, sest see oli just surm organiseerituse puudumise (või vastupidi) tõttu. Süsteem ei vältinud surma.
Teine matus: Vabanda(matus)
Seega järelhüüetes kadunukesele on kuulda vaid eneseõigustust. Kõik tegid vaid „head“. Kuid „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.” (H. Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 389).
Olen ikka lootnud, et millalgi lõppeb see nõukaaegne kivinäo ja eneseõigustuse pärand. Tänapäeva tava lähtub hoopis teisest loogikast - see eeldab vabandamist. Me kõik eksime. Juhtub. Vabandame ja meid mõistetakse. Andestatakse. Lihtne. Terve maailma vabandab, on alati vabandanud.
Isegi suured vabandavad, mis näitab nende tugevust. G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud.
Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv (…)“ („Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk40)
Kolmas matus: Hooli(matus)
Kui poliitinimesed ei oska vabandada, siis riigi omanduses olevate firmade juhid peavad seda tegema nii enese, kui poliitinimeste eest (vabandamismajandus?). Ega neil midagi muud üle ka jää, kui vastuta(matus) õhkkonnas sündinud poliitotsuseid vähegi siluda tahetakse. Poliitjuhid, õppige majandusjuhtidelt, kuidas vanandada. Elegantselt. Väärikalt.
Kui Elron alustas uute rongidega, siis ikka juhtus, et midagi ei klappinud, kuid vabandamine oli alati olemas. Normaalne. Ei tea, kuidas Nordicaga läheb, kuid vabandamise nipp on hästi „käpas“ (kui edasi pressida, võib pressisõbra tiitli saada). See töötab. Eeskuju on nakkav, vabandama on asunud juba ka uued „praamiistid“. Teenust veel ei ole, kuid vabandused juba on.
Esiteks ei jõua kõik praamid õigel ajal liinile. Lisaks tuleb välja, et lepingut üle lugedes (ups!) oleks vaja viite laeva. Varulaevaks. No võib-olla mitte kohe vaid nii mõne aasta pärast. Vahva, kuid … kes vähegi ala tunneb, siis siin on nagu kasumi/kahjumi teenimisel sama põhimõte nagu lennunduses, iga minut maas (sadamas) toodab kahjumit. Tundub, et riigipraaminduses on laialt raha käes, osta igaks juhuks üks lisalaev. Seisma?
Eraäris mõeldamatu priiskamine. Pole hullu, küll vabandavad. Siiski, vaatamata sellele, et laevad saadakse kätte hilinemisega on korda saatnud väike ime. Hilinevad? Vabandavad. Ilmselt normaalne, sest nii lühikeste tähtaegadega st. järjekorras vahele võetud, tellimused ongi riskantsed.
Võid olla ka püsiklient, kuid kui tarnijal on uus suurem tellimus tulnud, siis … hakkavad asjad juhtuma ja tähtajad venima. Muide kõik põhjendatakse ära ka. See, et keegi kuskil sidruneid või hapusid viinamarju tahtis lutsida ei puutu antud juhul üldse asjasse.
Laevad tulevad siis, kui need valmis saavad. Majandusjuhid on lihtsalt poliitlubadustetanki pandud. Vabandavad. Saarlased … Saarlased „kannatavad ära“. Vabandust. Kannatavad ära täpselt samamoodi, kui kannatavad hooli(matuse) lennuliikluse korraldamisel. Inimesed?
Inimesed kannatavad ära administratiivsed juhtumis- ja hoolimatuse vead. Samuti nagu Lasnamäe rahvas kannatab ära Majaka tänava luhtunud remondi, kus kõigepealt võeti tänav ülesse, siis ilmnes et projekti pole. Ootavad. Juba aastakese. Tavaline hooli(matus). Vastuta(matus) ka.
Lootus jääb
Rumal lugu on selles, et kui mõist(matus), vabanda(matus), hooli(matus) ja vastuta(matus) kokku saavad, seal on uusi ebameeldivusi oodata. Seepärast tulekski alustada mõistmisest ja vabandamisest. Siis tekib ka hoolivus. „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust” Thomas Nelson, Inc. Lk 142).
Sel ajal kui meie miljoneid põletame koguvad tragid gümnasistid annetusi insuliinipumpade ostuks. Selleks, et lapsi aidata. Paari pumba jagu raha juba koos. Tubli. See hoolivus erinevalt hooli(matusest) annab lootust, et sellised inimesed teavad raha ja vaeva väärtust ning ei hukka meie ühist raha, kui nende otsusetegemise aeg käes.
