Analüütik piiriehituse kallinemisest: poliitikud on nüüd solvunud, et kas ametnikud ei oskagi mustkunsti, vaid kõigest matemaatikat?!
Minu lapsepõlves oli kaks piiri: üks oli see, et igal sammul meelde tuletati, et pea piiri ja teine oli piir, mis tuletas ennast suveti ise meelde. Suvise supelranna üheks komponendiks oli ülesküntud piiririba. Lapsele mingi kummaline asjandus, mis kõlkus ülima ranguse (piiriload, koerad, okastraat, küntud liivariba) ja minnalaskmise vahemikus, kui ujujad kokkuleppe kohaliku jupijumalaga liivaraja kätega iga kord jälle õigeks patsutasid. Piir oli küll valvatud, kuid tehnoloogiliselt lihtne, nii nagu palju muidki asju tehti seda tööd põhiliselt inimtööjõul, pealegi suuresti tasuta tööjõul
Nüüd on meil oma riik. Vaba ja edukas riik. Väga uhke tunne on, kuid ka kohustused on vabale riigile kohased. Üheks selliseks kohustuseks on, et „piir peaks". Seda enam, et meil on idas lausa neli piiri: Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu, Shengeni ja NATO välispiir. Seega tegemist on ülitähtsa rajatisega. Kolm aastat tagasi, kui arvutati esimesi võimalikke piirirajatiste maksumusi, polnud selle tehnilismajandusliku küsimusega eelnevalt tõsiselt tegeletud.
Oodati läbirääkimiste tulemusi ja arvati midagi umbkaudu teadvat. Kuid üks asi on arvata, kuid teine asi on, kui Dr Riik esitab tellimuse maailma kõige parema piirilahenduse leidmiseks. Harilikult ongi niimoodi, et inimene on oma olemuselt optimist ja see võimaldabki tal julgelt edasi liikuda. Ehituses tähendab optimism seda, et reeglina läheb esialgne „arvamine" kas kaks korda kallimaks või võtab kolm korda rohkem aega. See on optimistliku ehitaja jaoks peaaegu loodusseadus. Nii, et ka piirirajatiste lõpliku hinnakalkulli üle võivad imestada vaid asjatundmatud inimesed. Või teesklejad. Muidugi on põhiküsimus selles, millist ja milleks me piirirajatisi vajame. Sellest valikust oleneb ka piiri maksumus.
Arvutite, anduritehnoloogia ning droonide kiire areng võimaldab praegu ehitada välja piiri, mis on 100% ulatuses tehnoloogiliselt valvatud. Loomulikult on see õige tee, sest kaitstakse ju selle piiriga nelja julgeolekut. Samas on selge, et arhailise ja parima idapiiri (mis on ühtlasi Euroopa Liidu ja NATO välispiir ning milles järeleandmisi ei tehta) maksumus on erinev.
Iga piirikilomeeter maksab 581 000 eurot, kuid kui arvestada seda, et põhiliselt kallineb maismaapiir, siis läheks maismaapiiri iga kilomeeter kallimaks veel 637 000 euro võrra, mis teeb kokku reipalt 1,2 miljonit eurot/km. Samas pole see tühja läinud raha, valmiv idapiir on plaani kohaselt terves ulatuses kaetud tehnilise seire- ja valvevõimekusega. Tore, tundub, et meie piir peab, on lukus.
Maginot liini ja tõhusus
Murelikuks võiks teha, mitte niivõrd maksumus, vaid tõhusus. Teatavasti on idapiiri kavas välja ehitada alates Narva-Jõesuust kuni Eesti-Venemaa-Läti ühispiiripunktini Parmu külas. Kas lätlased, leedulased teevad sama vinge piirirajatise kui meil või ehitame uut Maginot liini, mis oli omas ajas insenertehniliselt tippteos, kuid millest mindi mööda? Sellisel juhul oleme oma miljonid ebatõhusalt kasutanud.
Nii et küsimus kas piiriehitus on liiga kallis või mitte tuleneb sellest, mida me tahame saada. Nüüd on tõesti valikute aeg, ehk kõige kehvem variant on see, kui me valime mingi vahepealse variandi algelise post-traadi ning kõrgtehnoloogilise vahepealse. Sellise, mis pole üks ega teine. Selgitan. Odav on lihtsalt odav, kuid ka odav on seda eirata, raske seirata, kõrgtehnoloogiline võib edaspidi olla mitte lihtsalt kitsetaraks vaid hakata tootma julgeolekut iseenesest. Mitte tankikindluse mõttes, see polnudki eesmärk, eesmärk oli tõkestada illegaalne inimeste ja salakauba liikumine. Kui meie piir peab, on lukus, ja see on üldteada, siis puht majanduslikust riskist lähtudes ei ole illegaalne piiriületus teoreetiliselt meie sektoris enam „kasumlik", mis tähendab, et oleme saavutanud oma eesmärgi nii julgeolekuliselt kui majanduslikult.
Kõik need kotimehed, kes metsa vahel tuiavad ja aktsiisikaupu üle piiri veavad, jääksid olemata. Muidugi leitakse mingid teised teed, kuid kõige ilmsem ja lihtsam on ära lõigatud. Üks majandusalane mõttepojuke selle juurde, kui me teadetest kuuleme, et mõne naabermaa maksumärkidega kaupa on üle toodud siis tähendab, et see naaber on riigina oma maksutulu kätte saanud, meie jääme ilma. Seega piiri komplekteerimisel ei tohi vaid odavusest lähtuda, vaid tõhususest.
Piir peab ja piiri pidamine
Süüdistada projekti maksumuse kokkuarvestamises politseipealikke on pehmelt öeldes näotu. Dr Riigil võiks usaldada rohkem oma palgalisi professionaale, tippasjatundjaid ja omada „veits" rohkem lojaalsustunnet nende vastu.
Ametnikud teevad seda mida nad teevad Dr Riigi tellimusest lähtudes nö. tellija materjalist. Teades veidi selliste projektide köögipoolt siis võib arvata, et iga natukese aja järel tuli mõnel poliitinimesel „hea idee", kuidas veelgi vahvamat piiri ehitada. Lisati niisuguseid ja naasuguseid vidinaid ja ütleme niimoodi, et poliitinimeste tahtmistele pole tänapäeval kerge ära öelda. Iga „hea lisavarustusega" eraldi vaielda ka pole mõtet, pigem ongi mõttekas lastagi see kogumis absurdi.
Absurd torkab harilikult teravamalt silma ja on arusaadavam. Ilmselt just niimoodi kuhjusidki head ideed ja veel paremadki, kuid samas kasvasid ka kulud. On täiesti eri asi maksumuses, kas lasta läbi maastiku siht või ilustada see kõikvõimalike elektrooniliste vidinatega. Niisiis oligi, et esialgne askeetlik piiriprojekt hakkas võtma ilmet ja mõõtmeid mida selle alustajad ei osanud uneski näha. Nüüd siis kui politseipealikud kogu soovidepuu maksumuse kokku lõid ... Nüüd on Dr Riik reaalsusest üllatunud, pahane, solvunud. Mis jama see olgu, et ametnikud, sindrinahad ei oska mustkunstitükke, vaid pelgalt matemaatikat.
Edevuse hinna kujunemine autoostu näitel
Võib arvata, et enamik meist ei taipa piirirajatistest, nende tehnoloogiast ega ehituse spetsiifikast „poolt pudrunuiagi" ja kuidas me saaksimegi tunda seda küllaltki erandlikku ja salastatud ala.
Seepärast hakata andma soovitusi, mida võtta, mida jätta oleks kohatu, kuid üldpõhimõtete üle valikute tegemisel võiks küll mõtiskleda. Seda enam, et valikud ja otsustamisosavus ei puuduta mitte ainult piiri, vaid ka teisi meie eneste ja Dr Riigi tegemisi laiemalt. Võtame näiteks midagi igapäevasemat, arusaadavamat. Ilmselt on suuremal osal meist autoostu kogemus. Mõnele meeldiv, mõnele piinav.
Oletame, et teil on selleks 18 000 eurot. Tulete selle hinnaga lahedalt välja, ei pea kütet maha keerama ega peret näljutama. Seega ... Millist marki autot osta, kas odavat või kallist ja ega te üksi ju osta, kogu „vahmiil" elab sellele kaasa. Soovitab, laidab, targutab. Näiteks olete otsustanud soetada ökonoomse ja elegantse sõidusõbra Toyota Auris 1.8 . Loodussõbrana valite muidugi hübriidi.
Kuid siis meenub teile et naabri Antsu autol on navigatsiooniseade, mürasummutus ja sportlikumad veljed. Kaasale meeldiks laemonitor ja parkimisabi, ämma arvates on ilmtingimata vaja iluliistude komplekti ja pedaalide LED valgustust. Äia teada ei ole auto mingi auto, kui sellel pole kärukonksu. Aiamaale tuleb ju käruga sõita, kuidas siis ilma konksuta? Olete segaduses, ei taha kedagi solvata ja pererahu huvides tellite kogu lisakomplekti. Kuid lüües kõik lisad kokku, saate muljetavaldava 11178 eurot lisa. Seega olete soetamas 30 000 eurost autot. Muide isegi luksusliku Lexus CT 200h Hybrid 1,8 R4 baashind on „ainult" 28 990 eurot. Läksite ostma ökonoomset ja tõhusat töölooma, kuid lisadega koos jõudsite märkamatult juba luksusklassi autode hinnaklassi, luksust saamata.
Pealegi, tuletame meelde, teil oli ju ostu planeerimisel 18 000+ eurot, teil ei ole rohkem „katet". Kas sportveljed on ikka tähtsad, kas laemonitor ja pedaalivalgustus on hädavajalikud? Kas ilma nende vidinateta ei täida teie auto oma eesmärki?
Pidav piir ja piiri pidamine
Elu on täis valikuid, kuid meie peame otsustama, milliseid valikuid targalt teha. Otsustamine on ülimalt komplitseeritud, energiamahukas töö. Valikutesse ei saa suhtuda kerglaselt ega uppuda lisavarustusega tegelemisse, jättes põhiküsimused unarusse. „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi," ütles president Obama. „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean." Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust..
Pole kahtlust, et me saame endale parima piirisüsteemi, nii et piir peaks, oleks lukus. Kuid autonäide ilmestab ilmselgelt ka seda, miks Dr Riik erinevate kulutamiskihudega peab piiri pidama. Kui lustlik autostu näide ilmestas, kuidas võib piiri pidamatus kulutamisel säästlikku sõidusõpra ostusoovilt viia märkamatult peaeesmärgilt luksusklassi auto ostule, siis Dr Riigi samaliigiline hälbimine pole üldse lustlik. Just äsja kuulsime Dr Riigilt vastuseks Pilvepiiri arupärimisele, et praegusel hetkel Mäoni kavandatava neljarealise tee ehituseks pole Dr Riigil veel täies mahus rahalist „katet".
Kurb lugu, kuid võib-olla on Dr Riik kulutamishulluses pööranud liiga palju tähelepanu ämmade-äiade nõuandeid, raisanud raha valuvelgedele, nahksisule ja laeekraanidele? Seepärast Tallinn-Tartu maanteed, meie põhilist transpordiarterit, tänapäevaseks ehitada ei saagi? Vaadake, see et „katet" ei ole, on ikka täitsa veider jutt.
Riigil on raha nagu raba, võiks ehitada mitte neljarealise, vaid kaheksarealise ja kahekorruselise maantee. Te ei usu? Otsime. Hakkame otsima tehtud või tekitatud kuludest ehk sealt kuhu meie ühine raha on kulunud. Kõigepealt võiksime raha „võtta" valest aktsiisistrateegiast - 55 miljonit eurot, siis tasuta maakonnaliiklusest 21 miljonit eurot (mõlemad on iga-aastased kasvavad kulud), pluss „riigikorteriteks" 62,5 miljonit (2017-2020). Nagu hoomate, tegemist ei ole ühekordsete kuludega, vaid iga aastaste kuludega. Lisada võiksime veel mitmeid iga-aastaseid kaotusi või mitte-esmavajaduslikke kulutusi. Nii, et „kate" Eesti peamagistraali väljaehitamiseks on täiesti olemas, kuid ... Eelneva autoostu näite põhjal võiks öelda, et Dr Riik on kuhjanud kokku hunniku sportvelgesid, kuid autostuks enam „katet" ei ole. Nüüd kavatseb Dr Riik sellesse tulutute velgede hunnikusse lennutada veel 500 miljoni eest ekstrapensionitõusu-velgi. Muide ka iga-aastane kulu. Piiri pidamine on üks väärt mõte. Õigemini kaks väärt mõtet.
