Lahkhelid ei vaibu, sest riigi poolt ametisse seatud arbiiter Finantsinspektsioon (FI) ei ole ega pole olnud erapooletu. Ja seetõttu ei lõpe kaklus. Kui FI suhtuks nö palliplatsil toimuvasse erapooletult ning täidaks erapooletu kohtuniku rolli, poleks ka advokaatidel vaja kulutada kohtuuksi. Kujundlikult väljendudes lööb aga järelevalve, nii et higi voolab, palliplatsil kaasa Moskva Panga meeskonnas hoolimata reeglitest ning sellest, kas välispoliitilised olud on rohkem või vähem pingelised.

Kujutan ette, kuidas grupp järelevalveametnikke kogunes 2011. aasta kevadel kellegi töökabinetis, kui oli Vene lehest lugenud, et Vene Föderatsiooni omanduses olev VTB pank on omandanud enamuse Moskva Pangas ning sellega ka kontrolli Krediidipanga üle. Eestis tegutsevas pangas saab nimelt kontrolli omandada laitmatu mainega isik ainult kohaliku järelevalve eelneval loal. Luba on vajalik selleks, et kahtlase renomeega isikud hoiustajate rahaga ühel heal päeval minema ei jalutaks, mida on meil näiteks lähinaabrite juures ka juhtunud.

Nüüd siis minu kujutluses luges FI uue omaniku kohta lehest. Pidi seal kabinetis ju olema teatav segadus. Peaks nagu uuele omanikule loa andma, aga VTB polnud väikeriigi järelevalvelt pidanud vajalikuks seda küsidagi. VTB tippjuhid käisid 2011 veebruaris küll Tallinnas koosolekuid pidamas ja andsid ka intervjuu Eesti Päevalehele, kuid ei pidanud oluliseks visiiti ei FI-sse ega ka mitte Krediidipanka, mille hoonel kavatseti peatselt heisata VTB lipud. Ilma FI heakskiiduta ei tohi aga keegi mistahes pangas üle 10% aktsiapaki omanik olla. Ilma loata osaluse omandamine on muide väärtegu. Luba VTB-le lõpuks, poolteist aastat hiljem, 2012. aasta sügisel küll anti, kuid seni keerutas järelevalve piltlikult öeldes pöidlaid.

Mida aga Vene Föderatsiooni suurpank nendel Eesti ametnike pöidlakeerutamise aastatel Eestis tegi? Nad otsisid Eestist ja Krediidipangast infot ja trampisid jalgu oma väidetavate õiguste maksmapanemiseks. Pärast seda, kui Krediidipanga juhtkond Moskvast saabunud ebaseaduslike korralduste täitmisest keeldus, hakkas Moskva Pank otsima viise neid huvitavale pangasaladuseks olevale teabele ligi pääsemiseks, Krediidipanga juhtide kompromiteerimiseks ning Krediidipanga juhtimise jõuga ülevõtmiseks.

Kahetsusväärselt leidus neile ka abilisi ning Moskva Pank tasus teadaolevalt tulemuseta jäänud „konsultatsioonitöö“ eest üliheldelt – ettemaksuna 300 000 eurot. Mulle ei anna rahu küsimus, kas see summa võis olla ainult jäämäe veepealne osa ja kelle „abi” Moskva Pank veel võis osta soovida?

Mis jääb inspektsiooni juhile selgusetuks?

2012. aasta sügisel andis FI tagantjärele lõpuks Moskva Pangale ja VTB-le loa Krediidipangas olulise osaluse omandamiseks. FI juhi Kilvar Kessleri kommentaaridest ajakirjandusele on olnud lugeda, et ta oli seda tehes kursis pangasaladusele ligipääsu katsetega. Moskva Panga ja VTB maine FI silmis sellest ei kannatanud. Kessler analüüsis näiteks selle aasta 8. aprilli Delovõje Vedomostis Moskva Panga rikkumisi käsitlenud kohtuotsust ja leidis, et altkäemaksu andmist ei peaks hindama emotsionaalselt ja et selles asjas ei ole pilt ka kolm aastat hiljem ikkagi piisavalt selge. Kohtule on selge, järelevalvele mitte.

No hea küll, võib-olla, kasutades Kessleri sõnu, on tegemist sellise „hardcore juriidikaga“, kus on raske selgeks saada, kus saba, kus sarved. Samas minu kui panga juhi puhul, kelle maine peab samuti olema laitmatu, on finantsjärelvalve kaldunud teise äärmusse, käsitlenud hoopis väiksemat rikkumist ja nõudnud „järelevalvelise kahtluse“ alusel täie rangusega ning jõuliselt 22 aastat pangas töötanud juhi lahkumist. Teisel juhul ehk VTB ja Moskva Panga kui omaniku puhul vaadatakse olulistele seadusevastastele tegudele läbi sõrmede. Ühel juhul näidati esimesele rikkumisele kohe punast kaarti, teisel puhul ei leita üles isegi mitte kollaseid kaarte.

Põhiprobleem pole tegelikult mitte selles, et omanike vahel on vastuolud, vaid et nö jalgpallikohtunik on otsustanud hoopis täie jõuga ühe meeskonna võidu eest seista. Seetõttu peabki „võistkond“, keda ei soosita, minema iga väiksemagi asjaga kohtusse ja lootma kohtu erapooletusele. Ka see ei ole kerge. Kohtus väidab FI, et ei Krediidipangal, selle väikeaktsionäridel, nõukogu liikmetel ega ka klientidel pole õigust paluda, et kohus järelevalve tegevust hindaks. Jalgpalli keeles - kohtunikuga ei vaielda, kohtuniku vead on osa mängust.

Endine FI juht Raul Malmstein läks Moskva Pangale enda teeneid pakkuma peaaegu kohe pärast oma ametiaja lõppu, kui finantsjärelvalve juhi kabineti konditsioneeritud õhk polnud piltlikult öeldes jõudnud tal veel kopsudest väljudagi. Kohtus oli selleks ajaks ammu tõendatud, et Moskva Pangale pakkus huvi Eesti ametnike äraostmine.

Malmsteini poolt eelmise aasta juunis tehtud „äriline ettepanek“ Moskva Panga asepresidendile kõlas just mitte kõige eetilisemalt. Ta kirjutas, et on kaheksa aastat olnud Eesti Finantsinspektsiooni juht ja tegi Moskva Pangale pakkumise, et sujuvalt lõpetada probleemid, mis Moskva Pangal on Krediidipanga ja selle juhtimisega seotud ummikuga seoses tekkinud. Võis jääda mulje, et ta on Eesti finantsjärelevalves endiselt mõjukas tegelane, sealhulgas oleks loogiliselt võttes pidanud seda lehtedes ära trükitud kirja lugedes selline mulje jääma ka FI praegusele juhile.

Huvitav oli aga FI praeguse juhi reageering, kes teatas oma eelkäija tegevust kommenteerides, et oli sellest eelnevalt informeeritud ning et järelevalve ei saa lubada või keelata äriideid. Veelgi enam, avalikkusele teatas FI, et viib Malmsteini tegevuse suhtes läbi sisemise juurdluse ja samal ajal rääkis Malmstein lehele, kuidas ta enda ise finantsjärelvalvesse vaibale kutsus. Võis igatahes jääda mulje, et juurdluse läbiviija ja isik, kelle suhtes seda läbi viidi, olid juurdluse läbiviimises omavahel kokku leppinud. Ehk et juurdlus võidi läbi viia pelgalt avalikkuse rahustamiseks.

Mida Moskva Pangale süüks pannakse?

Moskva Panga üle võtnud VTB ei küsinud Krediidipangas kaudse olulise osaluse omandamiseks FI nõusolekut ja nii tegutseti poolteist aastat ilma loata. Moskva Pank suurendas oma osalust Krediidipangas samuti ilma asjakohase loata. FI ise on kogu aeg rõhutanud, et loata osaluse omandamine pangas on raske rikkumine. Miks luba väga hilinenult anti ja tõsisele rikkumisele läbi sõrmede vaadati, pole vist kellelegi peale loa andjate ja Moskva Panga siiani teada. Kuigi kohtud on alates 2012. aastast korduvalt nõudnud Moskva Pangale antud loa esitamist kohtule, ei ole FI seda seni teinud. Ilmselt on seal midagi, mida varjata.

Harju Maakohus kinnitas käesoleva aasta veebruaris ning Tallinna Ringkonnakohus juunis, et Moskva Pank avaldas Krediidipanga juhatusele ja töötajatele erinevatel viisidel survet, et pank avaldaks Moskva Pangale pangasaladusega kaitstud andmeid, mis on ebaseaduslik. Moskva Pank avaldas ebaseaduslikku survet, järelevalve vaatas pealt. Aga kui lugu oleks olnud vastupidine, näib mulle, et kohe kiiresti oleks leitud võimalus ühe või teise väikeaktsionäri raketina taevasse lennutamiseks.
Kas tagantjärgi mängureeglite muutmine on uus praktika?

Mulle heideti 2013. aasta sügisel ette, et seadusega piiritletust suurem määr panga aktsiaid oli 2011. aasta kevadel ilma järelevalvelt luba taotlemata poole tunni jooksul minu osaühingu väärtpaberikontol. Miks sellele väidetavale rikkumisele kohe ei reageeritud? Järelvalve on kahe aasta pikkust ajanihet sündmuse ja hukkava otsuse vahel põhjendanud oma suure töökoormusega, aga selline põhjendus ei tundu ausalt öeldes kuidagi usutav. Nimelt hakati minu sobivust pangajuhi kohale ümber hindama alles peale seda, kui ma ühena väikeaktsionäridest pöördusin kohtu poole palvega selgitada välja Moskva Pangale enamusosaluse loa andmise asjaolud. Arvan, et Andrus Kluge kangutamisest on saanud FI ametnike sundmõte ja -vajadus, mitte enam sõltumatu järelevalvaja tegevus. Ilmselt on see hoiatus kõigile, et kriitika järelevalve aadressil toob kaasa persona non grata staatuse finantssektoris.

Finantsjärelevalve – eristaatusega riigiamet?

Finantsjärelevalvel on võrreldes teiste riigiametitega erakordsed õigused. Ehkki seaduse järgi peaks selle tegevus olema avatud ja läbipaistev, on see tegelikkuses looritatud paksu udu ehk järelevalvesaladusega. Avalikkus teab sellest vaid niipalju, kui FI ise peab vajalikuks öelda. Keeldumine esitada kohtule, Krediidipanga väikeaktsionäridele ja juhatusele Moskva Pangale antud luba on vaid üheks näiteks.

Lisaks paistab FI-l olevat õigus kasutada praktikat, mida võib nimetada „järelevalveliseks valeks“. Kui tavakodanik räägib erinevatele isikutele ühe ja sama asja kohta erinevat juttu, kutsutakse teda heal juhul ebausaldusväärseks, halvemal juhul valetajaks. Kui aga FI teeb seda erinevates kohtutes ja jätab veel ka midagi olulist (näiteks tema suhtes tehtud kohtuotsuse) mainimata, nimetatakse seda „kohtumenetluses õigusküsimustes erinevate tõlgenduste omamiseks ja esitamiseks“. Ei ole vist vaja öelda, et finantsjärelevalve kontrollile alluva isiku sarnane käitumine (vastuoluliste väidete esitamine või olulise fakti esitamata jätmine) toob kaasa karmi reaktsiooni, võib olla ka keelu töötada finantssektoris. Ebavõrdne kohtlemine? Kohtuniku ja mängija suhtes ei kehtigi vist samad reeglid.

See, et finantsjärelevalvel on otsuste tegemisel lai otsustuspädevus, on mõistetav ja vajalik. Aga kas on õige ja põhjendatud olukord, kus sama rikkumise puhul loetakse ühe isiku puhul lubatuks 1,5 aastast tahtlikku ja korduvat ja teise puhul lubamatuks 30 minuti pikkust kaheldavat rikkumist? On loomulik, et olukorras, kus FI taolised otsused ja nende põhjendused on varjatud ja järelevalve tegevust ei ole võimalik kontrollida, tekivad küsimused ning kahtlused nii järelevalveliste otsuste õigsuse kui nende motiivide kohta.
Ka FI siseaudit ei saa toimida olukorras, kus siseauditi üksus allub otse juhatusele. Kui tavapäraselt raporteerib siseaudiitor organisatsiooni kõige kõrgema taseme juhtidele – nõukogule, siis FI siseaudiitor on kirjeldatud asjas pime ja kurt. Suhtlemisest FI nõukoguga on mulle jäänud mulje, et nõukogu sisuline kontroll juhatuse tegevuse üle on seni olnud väga leebe. Samuti paistab, et minu poolt nõukogule saadetud päringud juhatuse tegevuse kohta on automaatselt suunatud vastamiseks juhatusele endale. Järelevalveasutuse juhatusel on aga järelevalvesaladuse katte all väga lihtne hämada faktide ja dokumentidega, mida keegi peale nende endi näinud ei ole või mida on näinud vähesed inimesed.

Millal heiskame Krediidipangal VTB lipud?

Miks on iga hinna eest, nui neljaks, vaja, et Eestis tegutseks praeguses julgeolekupoliitilises olukorras sajaprotsendiliselt Vene Föderatsiooni kontrolli all olev pank, mida on seostatud ka Venemaa tegevusega Krimmis ja mille suhtes kehtivad USA ja EL sanktsioonid? Moskva Pank on teatanud oma ühinemisest VTB-ga järgmise aasta alguses ja pank teenis 2015 alguses Venemaa pankade võrdluses erakordselt suure kahjumi. VTB on Venemaa riiklik pank ja võitlus käib finantsjärelvalve kaasalöömisel selle eest, et Krediidipank saaks täielikult Vene riigi kontrolli alla. Kuidas või kas see on Eestile kasulik?

Järelevalve uus juht Kilvar Kessler on muidu väga resoluutne ja sõnakas, aga Moskva Panga tegudele hinnangute andmise koha pealt on järelevalve juhil suu vett täis. Finantsjärelevalve on hoopis väljendanud, et Krediidipanga suuraktsionäri soovide ja huviga ei arvestata Eesti Vabariigi territooriumil piisavalt. Vastuseta on küsimus, miks seisab Eesti riiki esindav ja selle nimel tegutsev ametiasutus nii kindlalt Moskva Panga selja taga? Kelle huve FI esindab ja millist tulevikku näeb ta Moskva Pangale ja VTB-le Eesti panganduses? Miks on Eesti riigile Krediidipanga aktsionärina vajalik just Moskva Pank või VTB?

2013. suvel, kui FI survestas mind Krediidipanga nõukogust lahkuma, ütlesin, et olen nõus taanduma, kui minu asemele valitakse sõltumatu nõukogu liige. Järelvalvele see ei sobinud. Nende nägemuses pidi selle koha saama Moskva Pank.

Minu käest on küsitud, kas ma seoses erimeelsustega Moskva Pangaga oma elu pärast ei karda. Tegelikult näeb küsija konflikti seal, kus ei ole selle juured. Krediidipanga aktsionäride erimeelsused on Eesti enda riikliku järelevalve tegude tulemus ja FI juhid selle loo arhitektid. Mul tuleb pigem karta Eesti, mitte Moskva pärast.