Millised võimalused on Eestil saada majanduslikult jõukaks? Meil ei ole kalleid maavarasid ega suurt turgu, kus numbritest raha toota. Isegi eksportivad ettevõtted maksavad töötajatele väiksemat töötasu kui analoogsed ettevõtted Põhjamaades, samas ei saa nad hoolimata väikesest palgafondist pakkuda Lääne konkurentidest paremat hinda lõpptarbijale. Mis on see tegur, et hoolimata kulude kokkuhoiust ja madalatest maksudest kipub meil toodangu omahind tulema siiski sarnane välisriikidega. Kas asi on ainult koguses? Või tööefektiivsuses?

1) Jõukaks saamisel on omad eeldused. Olen mitmel pool rääkinud, et Põhjamaadele allhangete tegemises ei ole midagi halba, kui me samal ajal keskendume ka innovatsioonile. Ehk siis lõputu mantra teemal, et investeerida tuleks oma toodetesse ja teenustesse ning neid siis ka mujal toota. Ma ei kasutaks küll terminit „Eesti Nokia”, mida kasutas omal ajal president Lennart Meri, sest Nokia väärtus on ajas muutunud, ent eduloo kirjeldusena ehk mitte. Ehk siis usun, et Eestile tagab jõukuse just sarnase eduloo leidmine.

2) Mastaabiefektil on kindlasti oma osa – mida väiksemad on kogused, seda kõrgem on lõpptoote ühiku hind. Eesti ettevõtjad suudavad praegu veel hoida oma konkurentsieelist just seetõttu, et hinnad on võrdlemisi madalad. Seda kinnitab ka hiljutine uuring, mis kinnitab ettevõtete turuosade kasvu välisturgudel. Ka on Eesti tööstusele välisnõudluse taganud ennekõike paindlik reageerimine nõudlusele – suudetakse toota suhteliselt lühikese ajaga soovitud kogus kaupa või teenust (küll on kogused limiteeritud). Väikesemahulistel tootmistel on Hiina ees oluline konkurentsieelis – paindlik, kiire, suhteliselt odav ja madala transpordikuluga.

3) Kogutootlikkus sõltub lisaks tööjõu panusele ka kapitali kogusest – kui kalur Eestis püüab pisikese paadiga ning kasutab noota, siis tema toodang on üks kogus. Soome kalur toodab kõrgtehnoloogilist paati kasutades oluliselt rohkem. Seega ei tähenda see, et meie töötajad oleksid kuidagi kehvemad, ent kogutootlikkuse tõstmiseks on enamasti tarvis ka täiendavat kapitali.

Pangaanalüütikuna oskate ehk teie seletada lihtinimesele arusaadavalt, miks soovivad suurettevõtted nagu Eesti Energia, Tallinna Vesi, Tallinna Küte jmt pidevalt hinda tõsta, olles isegi enne hinnatõstmist majanduskriisi ajal väga suurtes kasumites? Kas tegu on piiramatu kasumiahnusega või on võetud hoiak, et buumi ajal teenitud kasum ei tohi isegi kriisi ajal mitte mingil tingimusel langeda?

Ma arvan, et küsimusele vastan ma pigem toetudes oma majandusteadmistele ning minu amet mängib siin üpris pisikest rolli. Tallina Vesi, Eesti Energia ja Tallinna Küte on kõik monopoolses või vähemasti oligopoolses seisundis ettevõtted. See omakorda tähendab, et vastava teenuse pakkujaid on vähe ning turule sisenemine nõuab üpris suuri kulutusi (jaotusvõrkude välja ehitamine jmt on vägagi kulukas).
Monopoolsetel ettevõtetel on üpris lihtne küsida hinda, mis vastab nende hinnangul õiglasele hinnale. Konkurentsi, mis hindu tarbijale sõbralikumaks muudaks, on seega keeruline kasvatada. Samas toimetavad nimetatud ettevõtted riiklikult reguleeritud hindadega – ehk siis neil puudub vaba voli hindu iseseisvalt muuta (selleks peavad nad taotlema hinnatõusu Konkurentsiametilt).

Hindade tõusu võib mõjutada nii Vabariigi Valitsuse poolne otsus mitte kasutada ühe suure energiaettevõtte investeeringute rahastamiseks riskikapitali ning rahastada kahanevaid riigitulusid dividendide väljamaksetega riigile kuuluvatest ettevõtetest (2010). Raske on tagantjärgi öelda, kas nende otsuste mittetegemisel oleks hindade kasv edasi lükkunud ja olnud oluliselt väiksem, kuid teoreetiliselt (ja minule teadaolevalt) oleks hindade tõusu olnud märksa keerulisem põhjendada investeerimisvajadusega, mida omakorda põhjendati tarbijate vajadustele vastamise parandamisega.

Ettevõtete sisemisi otsuseid aga on minul üpris keeruline kommenteerida. Arvan, et selle küsimuse peaks pigem suunama nimetatud ettevõtete juhtkondadele.

Pankade analüütikud on ikka aeg-ajalt vihjanud, et lahendus on odava allhankemaa staatusest vabanemine ja kõrgema lisaväärtusega toodete/teenuste eksport. See on kahjuks universaalne põhitõde, mis oli õige ka aastal 1992 ja 2002. Paraku, 20 aastat iseseisvust ja vabaturgu pole meid õpetanud kõrgemat lisaväärtust looma ja eksportima. Kas tänases Eestis on midagi teistmoodi, mis sellesuunalist arengut soosiks?

Allhange ei ole ju iseenesest halb – see annab tööd ja leiba seni, kuni uute lahendustega jõutakse valmis. Viimaste aastate areng on ju näidanud, et ettevõtjad on üha enam panustamas arengusse ja uute lahenduste otsimisse. Ka valitsus on omalt poolt (eurorahade abil, tõsi) panustamas – nt loomeinkubaatorid, teaduskeskused. Väga raske on ennustada uue tehnoloogiliselt ja teaduslikult väärtusliku avastuse tekkimist ning selle kandumist tootmisse.

Vaadates viimaseid arengud geenitehnoloogias, on alust optimismiks. Ja tootestruktuur on oluliselt muutunud – mäletate millised olid meie limonaadipudelid 20 aastat tagasi? Milliseid tooteid on juurde tulnud ja mil määral on muutunud nende pakendid? Ma ei alahindaks seda. Lõputut mantrat innovatsioonist on küll tore korrata, ent seda peaks ka otse välja ütlema, mis loom see innovatsioon siis ikkagi on. Uuenenud disaini võib minu hinnangul innovatsiooniks pidada. Suurt ja uhket innovaatilist lahendust oodates on paljud tootjad/teenuse pakkujad loonud väiksemaid innovaatlisi lahendusi.

Kas Swedbank on arvestanud võimalusega, et euroala laguneb? Kui suur tõenäosus sellel teie hinnangul on?

Ühtegi negatiivset arengut ei saa välistada (sh hulgas on positiivne tõenäosus ka ju tuumasõjal) ning oleme välja öelnud ka selle, et ka euroala lagunemist ei saa välistada.

Isiklikult usun, et see tõenäosus liidu täielisele lagunemisele on üpris pisike. Esiteks on see institutsionaalselt üsna keeruline protsess ja teisalt on palju jõude, kes sellise negatiivse arengu vastu usinasti võitleks. Ning teiseks võib ka teiselt poolt vaadata – võitjaid on liidu säilumisel rohkem, kui kaotajaid.

Kui euroala peaks lagunema, siis mida tähendaks see Eesti majandusele?

Oleneb, mil moel liit laguneb. Kas lahkujateks on vaid mõned Lõuna-Euroopa riigid või lakkab liit üleüldse olemast. Viimase võimalust ma väga reaalseks ei pea. Mõne riigi väljaarvamine oleks aga üpris keerukas protsess ja Eesti majandust mõjutaks see eelkõige läbi vahetuskursi (euro kurss muutuks) ning kapitali hinna.

Selles võrrandis on lisaks veel palju muutujaid ehk teisiti öeldes, selleks, et täpsemat vastust anda peab teadma mitmeid teisi tegureid nagu äitekst usaldamatuse kriisi kaasnemine, USA majandusareng jmt. Ja ka seda, mis on liidu "pereheitmise" nö päästik.

Mida see tähendaks nendele, kes Eestis laenu on võtnud?

Sõltub meie rahapoliitilistest otsustajatest. Rahaliidu osaline ‚pereheitmine’ võib tähendada lisaks ka rahapoliitiliste meetmete rakendamist olemasolevate liikmete tervise turgutamiseks. Esimese hooga ilmselt võlakirjade ostmisega nn rahamassi suurendamine kergitab inflatsiooni, mis muudab intressimäärade muutumatuna püsimisel laenude tagasimaksmise kergemaks.

Hiljem püüaks Euroopa Keskpank ilmselt inflatsiooni taltsutamiseks ka intressimäärasid kergitada, mis omakorda kergitab laenu teenindamiseks minevat summat.

Euroopa Keskpank ostab kokku võlakirju, mis suurendab raha hulka turul ning kergitab inflatsiooni ja tõstab palku. Kas see tähendab, et kokkuhoidlikul eestlasel saab olema kergem laenu tagasi maksta? Mida see pangale kaasa toob, kas näiteks kulud tõusevad ja kasum väheneb?

1) Kokkuhoidlikul eestlasel on igal juhul kergem laenu tagasi maksta. Inflatsiooni kiirenemine aga tähendab ka teiste kulutuste kasvu ning laenude tagasimaksmise kergus sõltub sellest, kas palgakasvust piisab nende kulutuste katteks ja rohkemakski. Samas vähendab inflatsioon ka reaalset intressi ehk siis laenamise reaalne kulu väheneb.

2) Pangal nagu ka igal teisel ettevõttel kasvavad tööjõukulud, kui taas on päevakorral palkade ülespoole surve (ehk siis võimalus oma töötajate liikumisel mujale, tuleb ka pangal palku kergitada). Kasumi vähenemine sõltub lisaks veel laenutuludest – panga peamine tuluallikas on ju ikkagi laenamine ehk kui indiviidid ja ettevõtted on endiselt varmad laenu võtma, siis teenivad pangad endiselt.

Kuidas mõjutab nn raha juurde trükkimine (kuue kuu) euribori, mis on laenuvõtjale tuntud kui laenu baasintress?

Raha juurde trükkimine toodab inflatsiooni. Euroopa Keskpanga peamiseks eesmärgiks on tagada stabiilne inflatsioon, mis jääks keskmiselt alla kahe protsendi. Seega kui raha juurde trükitakse ning selle tagajärjel inflatsioon oluliselt kiireneb, soovitakse selle kiirust taltsutada läbi intressimäära tõstmise (misläbi likviidsus turgudel väheneb ning majandusaktiivsus kahaneb ja hindade kasvukiirus väheneb). Selline asi on tuntud ka kui erasektori investeeringute välja tõrjumine (crowding out).

Kuidas euribor teie hinnangul järgmise kolme aasta jooksul liigub?

Lähiajal ilmselt Euroopa Keskpank (EKP) baasintressimäära ei tõsta, mis omakorda mõjutab euribori suurust. Järgmisel aastal hakkab aga euribor tõenäoliselt ülespoole liikuma – eeldades, et määramatus jääb kõrgeks, on ka kapitali hind kõrgem ehk siis pankadevaheline intressimäär peaks katma ka võimaliku laenuandja riski.

Kas Euroopa Keskpanga sammud on piisavad, et uut masu ei tuleks? Mis siis ikkagi praeguste tehtud ja kavas olevate sammude valguses Eesti ja Euroopa majandust ees ootab?

Euroopa Keskpank püüab usinast jahutada paanikat finantsturgudel ning saavutada ka poliitilisel tasandil konsensust, et majandused edasi kasvaksid. Usun, et hinnakasvu piiri tõmbamine 3 protsendini (st eesmärgistatult maksimaalne inflatsioon), muudaks kohandumise pisut vähem valulikuks.

Majanduspoliitika piisavust on raske hinnata – väga paljudel juhtudel tehakse otsused ajal, mil algtingimused on juba muutunud ning oodatud mõju võib kujuneda hoopis teistsuguseks. EKP tegevus antud juhul on minu hinnangul piisav. Eurobondide kasutuselevõttu ma ei poolda – sisuliselt puudub ju poliitiline konsensus ning selliste bondide loomine eeldaks liidu ühtsust. Lõppeks peaks ju selge olema, kes võlgu võtab ning seda hiljem ka tagasi maksab.

Millal võiks suurem tagasilangus Eestit tabada?

Siis, kui meie peamiste ekspordipartnerite majandus siseneb uude majandusmõõna ning usaldamatus saavutab üleilmsed mõõtmed (finantsturgude nn külmumine).

Indrek Neivelt on avaldanud mõtteid, mida võiks või peaks Euroopas ette võetama, et pingeid majanduses leevendada: kärpimine, tsentraliseerimine ehk liikumine Euroopa Ühendriikide suunas, kriteeriumidele mittevastavate riikide euroliidust välja viskamine ning raha juurde trükkimine. Milliseid lahendusi teie pooldate või näete?

Rahaliidust väljaviskamine ideena on hea ju küll, ent väga raskesti sooritatav. Toetan hr Neivelti ideid kärpimise ja osaliselt ka tsentraliseerimise osas. Ja lisaks usun ka, et inflatsioon suurusjärgus 3-4 protsenti ei muudaks olukorda eurotsoonis oluliselt halvemaks/kehvemaks. Ent raha juurde trükkimine on ennekõike lühiajaline lahendus ning kui sellele probleemide lahendamist ei järgne, siis lükatakse probleeme edasi toites uut „mulli” ning selline käitumine võib olla veelgi katastroofilisem. Ehk siis lahendama peab nii võlgade tagasimaksmisega seotud kui eelarvepoliitilisi probleeme. Viimase puhul on tarvis teha kiiresti poliitiliselt vägagi ebapopulaarseid otsuseid, kuid ma usun, et kiire reageerimine ja poliitiline konsensus rahustab ka finantsturge ning lõpetab paanika.

Kui palju hakkab Eesti majandust ja ka majandusnäitajaid mõjutama elektri hinna hüppeline tõus, mis turu täielikul avanemisel ees ootab? Olete jõudnud teha analüüse, milline see juba alanud mõju ja mõju tulevikus saab olema? Kuna elektrihinna tõus mõjutab inimeste laenude tagasimaksmisevõimet, siis ma hästi ei usu, et pank ei ole sellele mõelnud. Kui palju praegusega võrreldes teie hinnangul elektri hind tõuseb?

1) Elektri hind kerkib esiotsa üsna tasapisi, ent ilmselt 2013 on ees oodata teatavat hinnahüpet (seoses turu avanemisega). Elektri hind on aga kulutus, mida tuleb teha iga ettevõtjal olenemata sellest, kas ta pakub tooteid või teenuseid. Seega kasvatab energia hinnatõus ka teisi hindu. Samas ei tohiks selline oodatud hinnatõus täies mahus tarbijahindadesse üle kanduda – ettenägelikud ettevõtjad üritavad suurendada oma tootmise ja/või teenuse pakkumise efektiivsust ning vähendada elektrienergiavajadust juba praegu. Seega kauaräägitud jutt madalatest kuludest tingitud kulueelise lõppemise kohta saab reaalsuseks.

2) Numbriliselt ei ole jõudnud teemat veel lahata. Plaanis see küll on, tõsi.

3) Nagu eelmistele punktidele vastates mainisin – elektrihind tavatarbijale kasvab, ent kuna me ei ole teinud numbrilist analüüsi, siis ei oska ma ka seda nö laest võtta.

4) Ja elektrienergia hind mõjutab lisaks ka paljusid teisi majapidamiste ja ettevõtete tegevus- ja tarbimisotsuseid, st ainult pangad ei peaks muretsema majandusagentide toimetuleku pärast.

Eelmise kriisiga kaasnes kõrge töötus ja pangad hakkasid inimestele rääkima (raha)varude soetamise vajadusest. Kas need varud on teie hinnagul praeguseks olemas? See tähendab, et praeguseks võimalikuks majanduse tagasilanguseks ollakse paremini ette valmistatud?

Sellele on üpris keeruline vastata. Vaatamata sellele, et eraisikute hoiuste jääk jätkuvalt kasvab, on nende majapidamiste hulk, kes saavad kulutada vaid esmavajaduste katteks kasvamas. Teiste sõnadega, rahalist puhvrit omavaid majapidamisi on vähem kui neid, kelle sissetulek on võimaldanud säästa (vt ka Konjunktuuriinstituudi küsitluse tulemusi). Samas on hõive jõudsalt kosumas ja ka palgad kasvavad lähitulevikus jõudsalt – majapidamiste sissetulekud võrreldes kriisiaastatega on märksa paremas olukorras. Oluline on siinjuures säilitada külma pead ja püüda kasvõi pisitasa raha kõrvale panna, et võimalikeks ebameeldivateks ootamatusteks valmis olla.

Võrreldes eelmise kriisiga on majapidamiste võlg märkimisväärselt kahanenud – paljud majapidamised on püüdnud laene ennetähtaegselt tagasimaksta, vähenenud on tarbimislaenude maht. See kõik aga tähendab, et tasakaalukam majandamine on levimas ning otsused on paljuski enam ratsionaalsemad kui need olid nt 2006. aasta eufoorias.

Kui pärast majanduse „kivina kukkumist“ hakati rääkima V, W, L ning muudest kõikvõimalikest majanduse liikumissuundadest, siis milline täht või matemaatiline märk võiks praeguses seisus majandust kõige paremini iseloomustada?

Tähti on, tõepoolest, pakutud igasuguseid. Kui nüüd rääkida Eesti majandusest, siis loodetavasti on tegu siiski sinusoidi (või, kui soovite, merelaineid) meenutava liikumisega. Ehk siis sel aastal on kasv kiirem kui eelmisel ja järgmisel aastal. Aga siin on oma osa eeldustel (jah, valed eeldused muudavad ka lõpphinnangu valeks).

V-kujulise maailmamajanduse taastumise tõenäosus on nüüdseks oluliselt kahanenud (~10%) ning L-kuju tõenäosus kasvanud (erinevatel hinnangutel 25-60%, meie hinnangul hetkel 30%). Seega suurima tõenäosuse omistame siiski W-kujulise arengule – ehk siis see, mis tingib ka meie majanduse kesisema kasvu järgneval kahel aastal.