•• Kas Eesti riik teeb praegu midagi sellist, pakub teenust või reguleerib midagi, mida tegelikult pole vaja ja mida riik ei peaks tegema?

Abstraktsele küsimusele abstraktselt vastates, on ikka. Üks pool on regulatiivne. Riik annab välja seadusi, määrusi, mis nõuavad mingeid toiminguid kas eraisikutelt, ettevõtetelt või teistelt riigiametitelt. Ma arvan, et on küll kohti, kus saaksime vähendada koormust.

•• Aga küsin konkreetselt, näiteks maavalitsused. Kas neid on vaja?

Korduvalt on kõlanud mõtteid, et sellisel kujul meil maavalitsusi enam vaja ei ole. See on kõlanud sellepärast, et hästi palju algsetest funktsioonidest on maavalitsustelt lihtsalt ära võetud. See lünk paistab üha paremini välja, sest meil pole piirkondlikult tõhusat koordinatsiooni suurema üksuse peal kui üks omavalitsus. Võtame ühistranspordi näite: inimestel on töökoht ühes vallas ja nad elavad teises vallas. Nüüd on ettevõtjal küsimus: kas ta paneb bussi käima oma raha eest või siis on võimalik korraldada ühistransport selliselt, et inimesed saaksid tööl käia. Või siis uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus tõstatas küsimuse, et kas sellist muudatust on võimalik ellu viia ilma teisi muudatusi arvestamata. Kuidas lapsed kooli saavad, millised on transpordiskeemid, kuidas on võimalik omavalitsuste vahel ühendada valikud koolide kohtadest. See ei ole nii, et üks asutus teeb kinnises süsteemis oma valiku ära ja siis juhtub mis iganes.

•• Ühistranspordi näide on maavalitsuste funktsioonidest rääkides kõlanud aastaid, et kuidas bussiliinid üle valdade käima saada. Aga kas ainult sellepärast ongi maavalitsusi vaja? Sellest üksi jääb küll väheks.  

Ma pigem mõtlen kontekstis, et on vaja käivitada haldusreformilised asjad. Piirid on minu jaoks täiesti teisejärgulised. Tähtsad on funktsioonid ja teenuse kvaliteet. Loomulikult on viise, kuidas mingit teenust pakkuda, rohkem kui üks. Selleks ongi võimalik kohapeal leida häid lahendusi. Hiljuti tegime Praxises analüüsi, kuidas omavalitsused on delegeerinud avalike teenuste osutamist kodanikeühendustele. Suurusjärgus 60% Eesti omavalitsustest kasutab seda praktikat.

Üks näide koostöövajadusest on ka see, et on teenuseid, mille osutamine üksinda ei ole majanduslikult mõttekas lihtsalt sellepärast, et teenuse tarbijate arv on väike. Näiteks terve hulk spetsiifilisi sotsiaalteenuseid. Mõnes vallas on ühendatud spordi-, haridus-, kultuuri- ja sotsiaalspetsialisti ametikoht. Paljud omavalitsused eelistavadki teatud teenuseid mitte pakkuda, sest neil pole võimalik neid ametikohta ülal pidada. Küll oleks aga see võimalus palju suurem, kui neli või viis valda vaataks, kui palju inimesi nende nelja-viie valla peale sellist teenust vajab.

Samuti on vaja tagada seaduste jõustumine. Riigikogu on vastu võtnud seaduse, et nii sündigu. Aga kui seda ei tehta, siis ei sünni. Meie probleem on selles, et me ei suuda lubadusi pidada.

•• Minu enda jaoks on oluline kriteerium, kas ma saan aru, millega mingi riigiasutus tegeleb, kas ma saan nende töö tulemuslikkust kuidagi hinnata, kas saan öelda, et nad on tulemuslikud või mitte. Näiteks valitsuse töö hindamisel saab rääkida kas Eesti majandus kasvab või langeb või mida teeb tööpuudus. Haridusministeeriumi puhul näiteks, milliseid kohti saavad Eesti õpilased kusagil rahvusvahelistes võrdlustes või milline on koolidest väljalangevus. Ja niimoodi võin ma kujundada oma hinnangu paljude üksuste suhtes, aga ikka on mõned ametid, kas või needsamad maavalitsused, mille puhul ma ei oska kuidagi hinnata, kas nad töötavad hästi või halvasti.

See on väga oluline aspekt. Inimesed peavad aru saama, mida riik teeb. See ei ole suhtekorralduse küsimus. See on suhe kodanikega ja mõjusus. Kui inimesed mõistavad, et see asutus loob sellist väärtust, siis oskavad nad ka asutuse poole pöörduda.

Maavalitustega on see häda, et neid on nagu koera saba tüki kaupa raiutud. Ja kogu aeg on tervikpilt, mis on nende roll ja mida nad tegema peaksid, see on kogu aeg kahanenud, nii et seda enam ei nähtagi. Nüüdseks on palju maavalitsuste kunagisi funktsioone läinud ministeeriumide kohapealsetesse üksustesse.

•• Te olete rääkinud Soome riigivalitsemise reformimisest, mida nad on juba tükk aega teinud ja jätkavad ka praegu. Kuidas nemad hakkama saavad?

Soome on tõesti võtnud ette väga suure riigivalitsemise moderniseerimise. Neil on pikaajaline plaan. Nad on pannud paika ka vahetähtajad. Kaks põhilist põhjust, miks nad tahavad seda teha olid: esiteks elanikkonna vananemine, terve hulk ametnikke läheb pensionile ja asendusametnikke pole enam kusagilt võtta. Nad nägid, et riik ei jaksa enam ülal pidada sellist ametnike armeed, nagu kunagi jaksas. Eestil on täpselt sama vajadus.

Ja teine põhjus oli tootlikkus. Tootlikkus tervikuna polnud riigis hea, et suuta olla konkurentsivõimeline  ja riigiaparaat polnud efektiivne.

Soomlased ei teinud jupphaaval. Nad võtsid läbivalt kolmel tasandil. Muutsid tugevalt keskvalitsuse suhtumist, mis oli umbes selline, et iga asutus areneb ja arendab ennast ise. Nüüd nad koordineerivad. Nad on registrite tasandil väga palju ühtlustanud. Ka nemad tegelevad IT-teenuste, personaliarvestuse, finantsjuhtimise tsentraliseerimisega. Ja nad on väga kaugele jõudnud. Muide, need tugiteenuste osutamise kohad ei paikne Helsingis. Näiteks üks keskus on Ida-Soomes ja teine Lapimaal. Ka regionaalpoliitika aspekt.

•• Kuidas soomlased oma reformidega regioonidesse liikusid?

See ongi nende reformide teine tase. Neil on samamoodi nagu Eestis, et iga asutus on loonud oma regionaalsed üksused. See kord ongi vaja üle vaadata. Kus oleks mõtet mingeid asju hoida ja kuidas neid ühendada. Aga need ei olnud päris uued teeninduskeskused, vaid pigem puudutasid back-office’i toimimist.

Ja kolmas tase oli just see, mis puudutab otseselt inimesele kättesaadavat teenust. See käsitleb otseselt ka omavalitsusi. Nad lõid minimaalse üksuse ja ütlesid, et näiteks 20 000 elanikku on see tase, kus on võimalik pakkuda selliseid või selliseid teenuseid. Andsid omavalitsustele signaali: tehke koostööd, liituge, leidke oma lahendused. Näiteks teenindamise puhul tegi riik kokkuleppeid omavalitsustega. Põhimõtteliselt riik ostis omavalitsustelt kontoripinda, ametniku tööaega, ostis teenust sisse. Lähenemine oli, et riik ei pea ju ise oma kontoreid igale poole looma. Omavalitsused on ju niikuinii igal pool olemas, neil on kontorid ja inimesed juba olemas ning neid saaks tulemuslikumalt rakendada.

•• Miks Eestis seda ei toimu?

See on tõsine arengupidur. Meil on riik ja omavalitsus nagu kaks eri planeeti. Juba retoorikas on  riik ja omavalitsused vastanduvad. Riik ütleb, et omavalitsus halb, sest võtab liigselt laenu. Ja omavalitsus ütleb, et riik on halb, sest ei anna piisavalt raha, et ülesannetega toime tulla. Me näeme seda pidevalt riigi ja omavalitsuste suhetes. Sellist kisklemist juba retoorikas.

•• Kas meil on liiga palju omavalitsusi?

Mina arvan, et on küll. Kuid minu jaoks on piiride küsimus teisejärguline. Tähtis on see, mis tasemel teenust eri kohtades pakutakse ja siis on võimalik vaadata, kuidas seda täpselt teha. Täiesti vabalt võib sisse seada süsteeme, et mitu omavalitsust pakub ühiselt teenuseid ning omavahel jagatakse rollid ära, nii et elanikele on teenused tagatud. Pole tingimata vaja valdu kokku panna, kui see on kellegi arvates väga valulik.

•• Teoorias on väga tore, et võiks teha koostööd, aga nad ei tee ju…

Aga ega neile ole ju ka mingeid hoobasid antud. Põhimõtteliselt on omavalitsused konkurendid maksumaksja raha pärast. Või näiteks siis, kui ühes piirkonnas tahab omavalitsus silma paista teatud tüüpi turismiga ja teine omavalitsus seal tahab silma paista teist tüüpi turismiga. Tuleks mõelda selle peale, ka õiguslikult, kuidas anda omavalitsustele selge alus koostööks.

•• Aga kuidas seda muuta? Võib ju nentida, et nii on jah, aga nagu te ise ütlesite, omavalitsustel ei ole motivatsiooni…

Ma arvan, et on väga palju häid omavalitsusjuhte, kes on aru saanud, et koostöös on võimalik pakkuda paremaid teenuseid ja olla elupaigana atraktiivsem. Probleem on selles, et see on nende eraasi – ka ühistest loodud asutustest võib omavalitsus soovi korral lihtsalt välja astuda. Ma tahangi öelda, et riigi ja omavalituste vahelise lõhe ületamisel olekski vaja kokku leppida, kuidas teenust osutada. Mitte öelda, et pakume puudega lastele tugiisiku teenust, aga mida see sisaldab, seda täpselt ei tea.

Sama on ka väga paljud haldusreformiga tegelnud inimesed öelnud, et teenuste sisu kirjeldamine annab üldse aluse kokkulepeteks. Kas sa paned bussi üks kord nädalas sõitma või paned viis korda, selles on päris oluline vahe. Lisaks teenuste tasemele peab kirjeldama ka legaalseid koostöövorme.

•• Haldusreformist on 15 aastat räägitud. Kogu aeg on dilemma, kas teha ülevalt poolt jõuga, või teine variant, et pole vaja midagi teha, küll saab ise kõik korda. Kas vabatahtlikult liitudes saab kõik ise korda?

Ma arvan, et on õige rääkida haldusreformist kui ühest Eesti läbikukkumisest. Tunnistagem, et see on olnud suutmatuse, otsustamatuse ja koostöötahte puudumise küsimus. See pidurdab ilmselgelt meie arengut. See ei lase läbi viia muudatusi. See ei lase teha kokkuhoidu seal, kus oleks võimalik.

•• Keegi kardab riigikogu valimistel kaotada viis kohta siia- või sinnapoole. Kardetakse vallavanemaid ja volikogu esimehi, nende mõju oma parteis ja teistes parteides, kardetakse haldusreformi ebapopulaarsust…

Ega ilmaasjata ole Jüri Raidla öelnud, et paneks haldusreformi rahvahääletusele. Selles ettepanekus oli minu jaoks teatud hulk meeleheidet, et kas me tõesti ei suuda mitte kui midagi ära teha, ilma et paneksime rahvahääletusele.

•• Kas see rahvahääletuse mõte ongi meeleheitlik? Olgu, Eestis pole rahvahääletuste praktikat, aga miks ei võiks neid olla?

Referendumid on vajalik osa demokraatiast. Referendumeid korraldades tuleb mõelda, milliseid eesmärke need täidavad. Need ei tohi muutuda poliitilise võitluse tööriistaks. Need ei tohi olla pseudovalikud, öeldes inimestele, valige see või teine, aga äkki ma tahan hoopiski midagi kolmandat valida. Referendumi tegemine on suur vastutus, seda ei saa teha demagoogiliselt. Ei tohi püstitada liiga keerulisi küsimusi.

•• Seda küll. Ma ei mõtlegi, et peaks ei-jah variantidega küsimuse püstitama: kas teha haldusreform või mitte? Aga kui oleks võimalik kuidagi täpsemalt defineerida, konkretiseerida, põhimõtteliselt, kas võiks referendumeid Eestis kasutada?

Jah, võiks küll rahvahääletusi sagedamini kasutada. Vaja oleks ausalt küsida.

CV

Annika Uudelepp

•• Sündinud 14. märtsil 1978

Haridus

•• Alates 2008 Tallinna ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktorant

•• 2003 Tallinna pedagoogikaülikooli haldusjuhtimise magister

•• Täiendanud end erialase teadustööga Oxfordi ülikoolis ning paljude juhtimise ja avaliku halduse alaste koolituste, seminaride ja arendusprogrammidega.

Töö

•• Alates augustist 2008 poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige

•• 2004–2008 keskkonnaministeeriumi kantsler, enne seda ministeeriumi nõunik