Anti Poolamets: oleme ellujäämiskriisis

 (76)
Anti Poolamets
Anti PoolametsErakogu

Eesti kroonile oli antud vanuseks just täiskasvanuks saamise iga – 18 aastat. Eesti poliitikud tahtsid krooni iga hinna eest likvideerida, vaatamata sellele, et eurotsoon kärises juba kevadel kõikidest õmblustest, kirjutab jurist ja ajaloolane Anti Poolamets.

Krooni likvideerijate ülimat optimismi pole kahandanud praegune kriisi teine järk Iirimaa, Portugali ja Kreeka paanikani ulatuvate hädadega, kuigi Euroopa president Van Rompuy teatas 16. novembril: „Oleme ellujäämiskriisis.“ „Peame kõik üheskoos pingutama, et eurotsoon ellu jääks, sest kui eurotsoon ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,“ ütles ta AFP teatel.

Selle kõrval meenutab euro maaletoojate ülim optimism ja jätkuv avalikkusega suhtlemine vulgaaroptimistlikus „viie rikkama riigi hulka“ stiilis, Iraagi infoministrit Mohammed Saeed al-Shahafi, kes sai hüüdnime „Koomik Ali“. Viimast ei härinud pressikonverentsi andes asjaolu, et USA tankid patrullisid paarisaja meetri kaugusel tema asukohast kaamera vaateväljas, vaid ta kuulutas, et ameeriklased on lootusetult kaotanud.

Ka rahandusminister Ligi kordab nagu usumantrat, et euro mingit hinnatõusu kaasa ei too ja ühisrahal läheb hästi nagu alati. Igaüks võib neid väiteid kontrollida toidupoes oma rahakoti peal või ajalehe esikülgedelt eurokriisi käekäiku jälgides. New York Times´i ajakirjanik mainis oma 17. juuni loo sissejuhatuses irooniselt: „Arvake ära? Euroopas toimus neljapäeval kõige naljakam asi. Uus riik liitus (jah, tõesti liitus) eurotsooniga. Ja meeleolud olid kõrgel. Seoses Kreekast Hispaaniani ulatuva võlakriisiga näib Eesti liikmelisus rohkem needuse kui õnnistusena. Levivad kahtlused, et riigid võivad ühisrahast üldse loobuda.“

Seotud lood:

Väga huvitavaks kujunes Eesti elanike suhtumise teadasaamine – mida nad tegelikult arvavad kroonilt eurole üleminekust ja rahvahääletuse vajalikkusest. Käesoleva aasta kevadel, kui mitu telekanalit ja ajalehte viisid läbi telefoni- ja veebihääletusi, ilmnes eurovastaste suur ülekaal, mis ei sobitunud Rahandusministeeriumi ja poliitikute mantraga sellest, et enamus on kroonist loobumisega ammu rõõmsalt leppinud. Online-küsitlused näitasid trendi, ent tegeliku olukorra teadasaamiseks oli vaja täpsemaid instrumente. Pealegi ei olnud riigi tellimusel mõnda aega pooldajate-vastaste hulka mõõdetud, vaid tehtud üksnes kalleid süvauuringuid hirmudest eurole üleminekul. See viitas asjaolule, et rahva meelsus on kriitiline ja enne suurema propagandakampaania algust ilmselt ei plaanitudki seda avalikustada.

Selle infolünga täitmiseks tellis rahvuslik ühendus Teabekeskus Oma Riik juunis 2010 uuringufirma TNS Emorilt küsitluse, mille raames esitati kaks küsimust - „Kas Teie pooldate Eesti kroonilt üleminekut eurole“, mis kinnitas veebiküsitlustes ilmnenud kriitilist trendi – 50 protsenti euro tuleku vastu ja 39 % eesti elanikke selle poolt. Teise küsimusena esitatud „Kas Eesti peaks läbi viima rahvahääletuse Eesti kroonilt eurole ülemineku osas?“ andis „Jah“ seisukohale 59 protsenti ülekaalu. Üksnes 32 protsenti ei pidanud seda vajalikuks.

Euro maaletoojad väidavad, et 2003 aasta euroreferendumil otsustati kõik ära. Euro teema näitab hästi 2003 aasta Euroopa Liiduga liitumise referendumit kui juriidilist praaki. Liitumisega võeti üle hiigelhulk föderaalseid Euroopa õigusakte, mille üle Eesti valijal oma parlamendi vahendusel puudus igasugune otsustamisõigus. Näib, et seitse aastat pärast 2003 aasta referendumit on rahvahääletuste võimalus asendunud poliitikute täieliku vabadusega põhiseaduses kirjapandut ignoreerida ja Lissaboni leppe sarnaseid riigikorda muutvaid tehinguid teha.

Põhiseadusest peetakse raevukalt täht-tähelt kinni üksnes siis, kui on vaja tagada Riigikogu liikmete palgatõus. Samas on iga Euroopa bürokraatia poolt sepitsetud taskudirektiiv tähtsam kui Eesti põhiseadus. Seda, et Eesti põhiseaduses kirjapandu läheb oluliselt lahku tegelikust olukorrast, on kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste. Tänaseks on föderaalse euroõiguse maht Eesti seadusandlusest 80 % kandis. Vaatamata sellele, et Eesti põhiseaduse § 111 annab otsesõnu Eesti raha emissiooni ainuõiguse Eesti pangale – kanditakse see põhiseadust parandamata ja vastavat rahvahääletust tegemata Euroopa Keskpangale. Ka meil oleks olnud ainuõige Rootsi ja Taani eeskujul rahvuslikust vääringust loobumine panna spetsiaalselt sellele küsimusele keskendunud rahvahääletusele.

Loe veel

Juunis avaldatud TSN Emori uuringu tulemuste avalikustamisele järgnes ootamatuid reaktsioone. Sotsioloogiadotsent Lauristin kuulutas avalikult, et tellijate eurokriitilise meelsuse tõttu ei tohiks seda uuringut tõsiselt võtta ja erilist pahameelt tundis ta tugeva toetuse tõttu rahvahääletusele. Lauristin minetas sootuks teadlase rolli ja asus sõnumitoojaid tõrvama propagandisti innukusega, unustades, et sellisel juhul ei saaks ka valitsuse rahadega tellitud TSN Emori uuringud pidada loomult millekski muuks kui propagandavahendiks. Rahandusministeerium ja Eesti Pank valisid ebameeldivate uuringutulemuste suhtes vaikimistaktika, kostes ajakirjanike kommentaarisoovi peale vaid seda, et eraõigusliku tellija poolt tehtud uuringut nad ei kommenteeri.

Järelikult pidasid nad otsustavaks tellija isikut. Loogiliselt võttes pidid ainsad arutamiseks kõlblikud küsitlused olema üksnes valitsuse poolt tellitud. Kas diskussioon ei peaks keskenduma ennekõike asja sisule – kes on küsinud täpsema ja korrektsema küsimuse? Ja miks on rahva arvamus selline?

Õnneks Eesti meedia uuringut mahavaikimise vääriliseks ei pidanud, vaid alustas diskussiooni. Ainsaks erandiks on jäänud Eesti Päevalehe reaktsioon, kes muidu innukalt küsitluste tulemusi kajastab, boikoteeris antud uuringuid täielikult. Kas tegu on lihtsalt „teistmoodi tegelikkuse“ instinktiivse vältimise või mingi tsensuuri tunnusega, on raske öelda.

Rahandusministeeriumi „Tere euro!“ kampaania jaoks oli juunis avaldatud TNS Emori „ei“ poolt enamusena kajastav uuring ilmselt tõsiseks tagasilöögiks, sest enne kavandatud „tuunitud“ uuringute ilmumist rikkus kriitilise tulemuse avalikustamise rahva rahulolu klantspidi. Järgmiseks etapiks saigi oodatult Rahandusministeeriumi uute „töövõitude“ raporteerimine. Ministeeriumi poolt tellitud uuring, milles sõna kroon oli küsimustes tabu nii nagu eelnevate aastate Eurobaromeetrite puhul, pidi aitama summutada kriitilise tulemusega uuringu tagajärgi.

Tulemus: nagu Brežnevi aegsest Õhtulehest, mille järgi progressiivsetel, eurot toetavatel seisukohtadel olijate arv olnud taas juuliks mõne protsendi võrra tõusnud - koguni 52 %-ni euro poolt! Näib, et Emor kui senine valitsuse lemmik-uuringufirma oli riigitellimuste ree pealt mõneks ajaks maha lükatud. Ilmselt sai seetõttu kiire ülesande uuringufirma Faktum Ariko võimalikult uduse küsimuse väljatöötamiseks. Nii kiire toetuse tõus ei tundunud sugugi usutavana.

Eurovastaste enamust näitava tulemuse mälust kustutamiseks ei piisanud siiski ühe uuringufirma panusest, vaid TNS Emor asus „patukahetsuse“ korras omal algatusel igal kuul küsima varem Eurobaromeetri tarbeks kasutatud küsimust, vähemalt viie vastusevariandiga - „pigem toetan“, „kindlasti toetan“ jne.

Leidsin, et tuleks kontrollida, kas kiire hindade tõus on muutunud tõesti eurooptimismi mootoriks? Kas lubatud kalkulaatorid ja tundeline eurosedelite silitamine teleklippides on tõesti rahva meelsust muutnud? Kuna üksikute küsimuste esitamise hind jääb alla eesti keskmise kuupalga, siis leidsin, et saan ühe küsimuse esitamise tellida isiklike vahenditega. Pöördusin küsimusega TSN Emor analüütiku Aivar Voogi poole, et juunis esitatud küsimust samas vormis korrata, ent Emor keeldus seda uuesti tegemast.

Vikerraadio 12. novembri uudistesaates küsiti TNS Emori uuringute ekspert Aivar Voogilt, miks annavad erinevad uuringud nii erinevaid tulemusi?

Voogi ebalev seletus oli järgmine: „Siin on nagu erinevad aspektid, kas me mõõdame seda suhtumist, üldist suhtumist, et kas Eesti elanikud pooldavad nagu seda ühtset rahaühikut või ühtset finantssüsteemi Euroopa Liidus, mida mõõdetakse Eurobaromeetris, et seal on toetusprotsendid siis 60 %, kui küsida nagu otseselt eurole üleminekut ilma krooni kohta midagi lisamata, siis tuleb kuskil 50 %, aga jah, kui küsida, et küsimusse lisada kroonilt eurole, siis on need toetuseprotsendid alla 40 %, et see küsimus mõõdab nagu seda emotsionaalsemat poolt, et paljudel ikkagi väga kahju sellest kroonist loobuda, et nad ei ole küll eurole vastu, aga nad ei tahaks kindlasti loobuda kroonist“.

Kas tõesti krooni mainimine küsimuses mõjutab vastajat oluliselt emotsionaalselt? Sama loogika järgi võib ju emotsiooni loojaks olla hoopis sõna euro, mis manab silme ette tuleviku pudrumägesid ja mille tulekul terendab osasaamine üleliidulistest limiitidest ning fondidest...
Paraku näitab Voogi selgitus, et valiti teadlikult eksitav küsimus, millega küsitletav väljendab suhtumist hoopis teise nähtusesse. Tavaliselt nimetatakse sellist käitumist pettuseks.

Igal juhul on kahju, kui suurte riiklike küsimuste kohta tõese teabe saamise asemel degradeeritakse avaliku arvamuse uuringud limonaadifirmade stiilis, reklaami ja kallutatud uuringu vahepeal asuvateks nähtusteks, kus vastajat rünnatakse küsimustega järgmises võtmes: „Teile ju meeldib meie limonaad, aga kuivõrd?“ „Kas pigem meeldib või väga meeldib?“

Oma raha on vajalik. Õnneks leidus uuringufirma - Saar Poll, mille omanikele tuleb au anda professionaalse julguse eest olukorras, kus teised keeldusid selgest küsimuse asetamisest. Tänu sellele oli võimalik ajaloo ja tõe huvides enne krooni likvideerimist teada saada kaasmaalaste seisukoht: oma rahast ei taheta loobuda.

Nii arvas oktoobris 2010 läbi viidud uuringufirma Saar Poll avaliku arvamuse küsitluse tulemuse järgi selge enamus Eesti elanikest – 53 %. Üksnes 34 % oli veendunud eurole ülemineku vajalikkuses. 13 % kaasmaalastest on jätkuvalt kõhkluste küüsis. Küsimus, millele vastust otsiti, oli võimalikult lihtne ja selge: „Kas Teie pooldate üleminekut Eesti kroonilt eurole?“ Vastusevariantideks konkreetsed „jah“,“ei“,“ei oska öelda“. Tegu oli suurima valimiga, mida viimasel aastal on euroteemalistes küsitlustes kasutatud – 1524 küsitletuga.

Uuringu tulemused kinnitasid nii juunis sama küsimust küsinud TNS Emori küsitluses ilmnenud eurovastast trendi, kui Saar Polli aprillis-mais 2010 läbi viidud kvalitatiivuuringus kajastunud muresid kroonist loobumisel. Siis oli suurimaks mureks oodatav elukalliduse tõus ja teisalt olid paljudel väga soojad tunded Eesti krooni suhtes. Eurot peeti võõraks.

Saar Polli uuringust selgus, et euro vastu on nii enamus eestlasi kui mitteeestlasi. Eurovastaste ülekaal ilmnes kõigis regioonides – Lääne-Eestis aga üllatuslikud 59 % vastu ja üksnes 23 % poolt.
Vastased olid enamuses kõigis vanusegruppides, välja arvatud 1 % enamus 15-19-aastaste hulgas.

Üksnes eliidiprojektiks ei luba eurot pidada asjaolu, et tegevusalade järgi oli kerge enamus euro vastu ka juhtide, ettevõtjate ja kõrgharidusega inimeste seas.

Lauskorrutamine, et euro hindu ei tõsta ega saagi tõsta, ajab läbinähtava luiskamise tõttu närvi paljud kodanikud, kes kannavad tõendusmaterjali hinnatõusu kohta iga päev ostukorvis, tundes end võimude poolt ninapidi veetuna. Eurohirmud ei kao, vaid kinnistuvad.

Kahjuks ongi esimeseks, euro tuleku käegakatsutavaks tagajärjeks massiline hinnatõus, mis toimub loodusseadusliku kindlusega. Euro tulek on hinnatõusu veduriks, vaatamata musta valgeks võõpamisele. Seda lööki tasku pihta pelgab põhjusega enamik kaasmaalasi. Murest on üle Saar Polli uuringu järgi ainult ühe pereliikme kohta üle 8000 krooni teenivad leibkonnad, kellest euro tulekut toetab koguni 59 %.

Mitmetes eurole üle läinud riikides on toimunud kaalukad hinnatõusud. Piisab, kui võrrelda Stockholmi või Helsingi külastamist. Isegi Stockholmi vanalinnas on võimalik mõistlikke hindu nautida, ent Helsingis käik koormab rahakotti sootuks kiiremini. „Times“ märkis 9.06.2005, et itaallased süüdistavad eurot hindade tõusus. Itaalia oli ka esimene eurotsooni riik, kus eurotsoonist välja astumine muudeti ühe valitsuspartei - Lega Nord´i poolt valimisplatvormiks. Lega Nord´i justiitsminister Roberto Castelli küsis: „Kas naelsterlingil pole majanduslikku põhja, kuna asub väljaspool eurotsooni? Kas Taani elab absoluutses vaesuses kuna pole eurotsoonis? Kas rootslased on euroga mitteliitumise tõttu vaesed?“

Hindade tõus ei piirdu esialgse hinnaralliga, vaid sellest pole edaspidigi pääsu. Kahju sünnib ka paljudele majandusharudele, alates turismist, mis on üsna hinnatundlik valdkond. Ühe mõõdupuu järgi peatselt juba 17 eurotsooni riigile ühtse rahapoliitika tegemine viib lahendamatute probleemideni. Euroopa Keskpanga „one-size-fits-all“ rahapoliitika pole midagi muud, kui Nõukogude imperiaalsete illusioonide kordamine – mille järgi Kasahhi NSV ja Eesti NSV pidid oma elu seadma samade pruuni pintsakuga Moskva Gosbanki bürokraatide juhtnööride alusel. Kui öeldakse, et Eestil oli niigi vähe oma rahapoliitikat ja eurole üleminek on selle loomulik jätk, siis unustatakse võimalus ka vastupidises suunas liikumiseks – taotledes iseseisvamat rahapoliitikat. See, et Eesti ei pea olema kellegi sabas sörkija, tõestab meie saavutus, mille järgi oleme väikseima valitsussektori võlaga riik Euroopas - üksnes 7,2 % SKP-st. Kreekast Lätini võlavanglasse pudenevate riikide kõrval tõestab see ka targema poliitika võimalikkust.

Eurotsoon ei vasta täna sugugi oma intellektuaalse isa – Columbia Ülikooli professor Robert Mundelli visandatud optimaalse valuutapiirkonna nõuetele. Riigid ei liigu sarnases majandustsüklis ja erinevad oluliselt arengutasemelt, eriti kui kõrvutada Lõuna- ja Põhja-Euroopat. Liikmesriikide korralekutsumiseks mõeldud stabiilsuse ja kasvu pakti rangeid fiskaalpoliitilisi nõudeid täidavad tänaseks vaid üksikud riigid.

Praegu ei ole Euroliit veel suutnud liikmesriikide eelarveid föderaalvõimude kontrolli alla saada. Kurioosne ettepanek, millega taheti eelarved enne jõustumist anda Euroopa Komisjonile kinnitamiseks, tehti juba kevadel, peale Kreeka kriisi puhkemist. Kui Euroopa Ühendriikide ehitajad oma tahet ei suuda läbi suruda, siis pole välistatud ka eurotsooni lagunemine. Eesti valitsus peaks sellises olukorras vähemasti nii palju nutikust ilmutama, et euro varisemise stsenaariumi puhuks Eesti kroonid hävitamise asemel Eesti panga keldrites alles hoida.

Tekib küsimus, kas kedagi saab üldse usaldada, kui riiklikult tähtsas küsimuses on sedavõrd palju manipulatsioone? Öeldakse, et rong on läinud ja krooni jäämise üle arutlemine on asjatu. Milleks siis kulutada 12 miljonit kalkulaatori- ja propagandaraheks ja „tuunida“ küsitlusi? Samuti võiks öelda, et praegune valitsuskoalitsioon on igaveseks paigas – milleks kriitika?

Meil on rahapoliitika ja selle alternatiivide arutelu olnud aastaid soikus, vaatamata sellele, et Rootsi ja Taani, kui lähedased, euroalast väljas seisvad riigid oleks võinud pakkuda nii teooriat kui praktikat iseseisva rahasüsteemi säilitamiseks. Intellektuaalse aktiivsuse asemel oleme rahapoliitika üle mõtlemise jätnud Brüsseli käsumajanduse apologeetidele. Samas põksub paljudel eestlastel põues ideaal, et olla peremees omas majas.

Mida teha avaliku arvamuse uuringutest selguse kätte saamiseks? Ilmselt aitaks siin võimalikult laialt uuringu kättesaadavaks tegemine koos esitatava küsimuse ja vastusevariantide kriitilise analüüsiga ajakirjanike ja ekspertide poolt. Selle sihi saavutamiseks saatsin kõik Saar Polli uuringu tulemused ja metoodika ajakirjanikele vabaks kasutamiseks ning analüüsimiseks. Tähelepanu tuleb pöörata ennekõike küsimuse korrektsusele ja võimalusel analüüsida ka uuringu muid parameetreid – nii saab hinnata, kas tegu on avaliku arvamuse „tuunitud“ variandiga või tegelikkuse peegeldusega.

Olen veendunud, et selgemini kui minu tellitud uuringus oleks olnud raske kroonilt eurole ülemineku kohta küsida ning „ei“ “jah“ vastusevariandid eemaldasid teadlikult teistesse uuringutesse istutatud müra ja hämamise. Sai selgeks, et enamus inimesi tahab vaba rahva raha, mitte uusi eksperimente.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare