Tartu ülikooli kõrvale Tallinna ülikooli loojate üks põhiargumente on Eesti kõrghariduses suurema konkurentsi tekitamine. Üldisemalt vaadates pole siin aga midagi uut, tegu on habemega looga sellest, kuidas grupihuve edendatakse konkurentsi tagamise loosungi all.

Vaatame kõigepealt, millel põhineb jutt Tartu ülikooli monopoolsest positsioonist. Tõesti, Tartu ülikool on Eesti ainus universitas, kus saab hariduse suur osa siinsetest üliõpilastest. Kas see tähendab, et Tartu ülikool vajab kindlasti, kas või haridusele suunatava raha killustamise hinnaga, kunstlikult loodavat konkurenti?

Osa välismaailmast

Ei, Tartu ülikoolil on konkurente enam kui küll, ja peaaegu kõik neist on paremini rahastatud, paremate õppejõudude ning suurema tuntusega. Alustagem kõige lähematest: Helsingi ülikool, Turu ülikool, Stockholmi ülikool. Arvesse tulevad teiste seas ka sellised ülemaailmselt kuulsad ülikoolid nagu Oxford, Yale, Princeton ja Harvard.

Et neile mingitki kodumaist ja eestikeelset alternatiivi pakkuda, peaks koondama kogu olemasoleva ressursi ühe ülikooli taha.

Eestis on levinud arusaam, et elame riigis, millel välismaailmaga peaaegu pistmist ei olegi. Kui rääkida konkurentsist, siis on loomulik, et näiteks Eesti Energiat, Hansapanka, Tallinna Sadamat ja Eesti Raudteed tuleb kirjeldada ülivõimsate monopolidena. Paraku on see ekslik. Kõik need ettevõtted tegutsevad turgudel, kus vahet suurimatega võib mõõta kümnetes kordades. Ja Eesti on lihtsalt suure turu üks väike nurk, eriti pärast Euroopa Liidu liikmeks saamist.

Mõned aastad tagasi, kui Eesti Raudtee erastamismudel oli veel otsustamata, pakkus üks riigikogu liige täiesti tõsiselt välja idee erastada Tallinna?Narva raudteelõik ja Tallinna?Petseri lõik erinevatele omanikele. See oleks justkui pidanud tagama ?terve konkurentsi?. Õnneks jäi see lollus ellu viimata.

Mõttetud lollused

Samas idee lõhkuda Eesti Energia jaotusvõrk paljudeks väikesteks maakonnapiiridega kattuvateks tükkideks tehti osaliselt teoks. Tulemuseks on üks uutele omanikele väga kasumlik eraldiseisev elektrivõrk Narva elektrijaamade vahetus läheduses ning Läänemaa elektrivõrk, millest Soome Fortum parema meelega lahti saaks, sest nii väikese võrgu opereerimine ei hakka kunagi raha sisse tooma. Selle asemel, et ?suuremast konkurentsist? kasu saada, on Läänemaa inimesed ja ettevõtted mitu aastat maksnud muu Eestiga võrreldes elektri eest kõrgemat hinda.

Täiesti elujõuline on ka idee Tallinna Sadama kui ?monopoli? tükeldamisest. Osaliselt oli see tänu Reformierakonna ja Keskerakonna kokkuleppele Paljassaare sadama Tallinna linnale üleandmise näol juba sündimas, kuid komistas viimasel hetkel valitsuse vahetumisele. On ilmne, et Paljassaare eraldamise järel oleks konkurentsitrummi tagudes sihikule võetud Reisisadama eraldamine. Tulemuseks ? palju raha mõnedele ebaausatele poliitikutele ja libedatele lobimeestele. Tallinna Sadama omanike ? Eesti maksumaksjate ? rolliks jäänuks vaadata, kuidas nende vara väärtus suure kiirusega kahaneb.

Tükeldamise maniakid

Osaliselt samadest inimestest koosnev seltskond seisis õilsalt (õigem oleks küll kirjutada õliselt) kõlavate põhjendustega ka Eesti Energia tükeldamise eest. Kui see polnud otsene ettemängimine meie suurte naabrite veelgi suurematele energiafirmadele, siis oli see lihtsalt rumalus.

Nüüd on oht, et ?konkurentsi nimel? saab Eesti Raudteel kaupade vadamise õiguse Vene suurkontsern, kes on tegelikult sellesama Eesti Raudtee võistleja. Oleks ilus märkida, et keegi ei analüüsi, kuidas selline stsenaarium tegelikult kogu Läänemere idakallast ja pea poolt Venemaad hõlmava naftavedude ruumi konkurentsisituatsiooni muudab, aga see oleks vale. Keegi on antud analüüsi juba teinud ning tulemustega väga rahul.