"27. mail tehtud pressiteates väitis õiguskantsler, et ta ei ole seni hinnanud seda, kas piirang, mille järgi apteegi omanikuks võib olla üksnes apteeker, on põhiseaduse seisukohast õige. Teisalt ütleb ta, et omandipiirang siiski võib olla põhiseadusevastane, kuna ei lahenda ravimituru probleeme. Kolmandas lõigus Teder ei välista õiguslikult, et apteegiühingus on apteekril enamusosaluse nõue, kuid see üksi ei lahenda apteegituru probleeme," rääkis EAL-i esinaine Ülle Rebane.

EAL-i arvates peaks Teder ausalt ja selgelt välja ütlema, et tema soov ja eesmärk on ajada üliliberaalset ravimipoliitikat, ehk võitlus tururegulatsiooni kui niisuguse vastu.

"Apteekrite ja elanike jaoks on apteegiteenuse kõige olulisemad teemad selle kättesaadavus ja kvaliteet, mille alla läheb ka teenuse sõltumatus. Maailmas ei ole pika ajaloo jooksul leiutatud vabade elukutsete puhul tõhusamat sõltumatuse tagatist, kui omanikustaatus," rõhutas ta.

Tuletagem meelde, kuidas olid apteegiasjad Eestis korraldatud enne II Maailmasõda, märkis Rebane.

"Nimelt, tänapäevase apteegivõrgu kujunemisele andis aluse 9. jaanuaril 1923 jõustunud vabamüügi apteekide avamise seadus. Täpsema elanike arvu ühe apteegi kohta jättis seadus Tervishoiu Nõukogu otsustada, kuid andis piirmäära, et ühe apteegi kohta peaks olema 5000...8000 elanikku. Senikehtinud apteekidevaheline normkaugus 7 versta tühistati. Tervishoiu Nõukogu otsustas, et ühe apteegi võib avada keskmiselt 6000 elaniku kohta, Valgas, Narvas ja Pärnus 7000 elaniku kohta, Tallinnas ja Tartus 8000 elaniku kohta. Uus seadus sätestas apteegi omanikena ainult
rohuteadlased (proviisorid) ja kohalikud omavalisused. Proviisoritele mittekuulunud apteegid tuli viie aasta jooksul müüa selleks õigust omavale isikule. Seadus lubas eraisikul pidada ainult ühte apteeki (koos filiaalidega). Apteegipidajad ja juhatajad pidid olema Eesti kodakondsusega ja valdama riigikeelt, " selgitas Rebane.

"Kõike seda teades on imekspandav, miks Teder võrdleb apteegivaldkonda toitlustuse, taksonduse või muu taolisega ning miks talle ei meeldi elanike arvul põhinevad kriteeriumid. Apteegivallas on turupiirangud olnud ajast-aega vajalikud, üldtuntud ja tõhusad meetmed ravimite kättesaadavuse tagamisel. Sama käib perearstide, advokaatide, notarite jt kohta. Arusaamatuks jääb, miks vaadati Eesti ajaloolise mudeli põhjal välja pakutud lahendusi apteekide omandipiirangute eelnõus nagu mingit ilmaimet," ütles Rebane.