Järgneb Madis Oru blogipostitus Arengufondi ajavihikus:

 Nii on üksikisiku tasemel väga raske hoomata seost konkreetsete valikute ja näiteks kliima soojenemise, üle-euroopalise võlakriisi või järjest suureneva globaalse ebavõrdsuse vahel. Konventsionaalselt on geograafiliselt laia ja pikaajalise mõjuga väljakutsete lahendamisele lähenetud kas rahvusvahelisel või riiklikul tasemel.

Sellel nn ülalt-alla lähenemisel on aga tihti mitmeid kitsaskohti - puudulik kommunikatsioon institutsioonide ja inimeste vahel, raha kasutamise vähene efektiivsus, lahenduste vähene kooskõla ja jätkusuutlikkus. Neid puudujääke aitavad korvata ettevõtmised rohujuuretasandil. Enamikel juhtudel on aga kohalike algatuste mõju jäänud suurte probleemide lahendamisel mõõdukaks. Kompamaks erinevaid võimalusi seda mõju suurendada läbi sotsiaalse innovatsiooni, korraldas Suurbritannia innovatsioonifond NESTA Big Green Challenge (Suur Roheline Väljakutse) konkursi. Selle raames prooviti tsentraalselt jaotatud rahastuse abil saavutada võimalikult suur mõju mobiliseerides just kohalikke inimesi ja algatusi. Kogutud teadmiste ja kogemuste põhjal koostas NESTA arutelupaberi „Mass localism“ (Massiline kohalikkus), kus kirjeldatakse riigi võimalikku rolli kohaliku initsiatiivi võimendamisel.

Big Green Challenge konkurss
NESTA korraldas Big Green Challenge (BGC) konkursi peaeesmärgiga tõsta kohalike ettevõtmiste suutlikkust leida innovaatilisi lahendusi kasvuhoonegaaside vähendamiseks Suurbritannias. Seda konkurssi eristab teistest nn kliima-kampaaniatest eelkõige see, et projekti eesmärk ei olnud leida ühte või kahte head ideed, mida siis üle riigi levitama hakata, vaid anda tõuge võimalikult paljudele kogukondadele leidmaks kohalikes tingimustes kõige paremini sobivad lahendused. Konkursi tegi omapäraseks ka asjaolu, et keskenduti eelkõige saavutatavale tulemusele ja lahtiseks jäeti see, kuidas osalejad selleni jõuavad. Konkursile laekunud 300 projektist valiti välja 100, kellele pakuti tasuta professionaalset nõu, kuidas ideedest edasi projektiplaanini liikuda. Neist omakorda kümnele väljavalitule pakkus NESTA 20 000 naelsterlingit ja jätkuvat erialast nõustamist, et järgneva aasta jooksul oma projekti reaalselt ellu viima hakata. Aasta möödudes jaotati konkursi võitjate vahel (projektid, mis suutsid aasta jooksul tõestada kõige suuremat CO2vähendamist) 1 miljon naelsterlingit.

Vaatamata sellele, et tegu oli NESTA jaoks uue ja katsetatava meetodiga, olid konkursi tulemused väga edukad. Ühe aasta jooksul saavutasid finaali pääsenud 10 projektimeeskonda oma kogukondades keskmiselt 15% energiasäästu, mis on peaaegu pool Suurbritannia 2020 kliima-eesmärgist (34% energiasäästu). Nende kümne finalisti projektidega oli seotud rohkem kui 5 800 inimest üle Suurbritannia, seega täitis see konkurss ka laiema teavituskampaania eesmärki.

Edukaimad BGC kandidaadid

Pilt: thegreenvalleys.org

BGC konkursil osutusid edukaimateks just sellised projektid, mis suutsid CO2säästu ära siduda teiste keskkondlike ja sotsiaalsete eesmärkidega ning teha seda majanduslikult läbimõeldult. Projekt Rohelised Orud (The Green Valleys) raames töötatigi esmalt välja ärimudel, mille järgi paigaldati erinevatesse Wales’i piirkondadesse mikro-hüdroelektrijaamasid ja mis hakkasid kuuluma kohalike elanike omandusse. Samuti viidi läbi energiasäästuprojekte kodumajapidamistes. Teenitud tulu investeeriti aga kohalikesse keskkonnaprojektidesse ja muudesse ettevõtmistesse, mis toetavad kohaliku kogukonna jätkusuutlikkust.

Pilt: lowcarbonwestoxford.co.uk

Energiaühistulise lähenemise erinevate ettevõtmiste toetamiseks lõi ka Süsinikuvaene Lääne-Oxford (Low Carbon West Oxford)projektimeeskond. Nii oli seal võimalik välja arendada kohaliku toidu tootmise ja tarbimise võrgustik, vähendada energiatarbimist majapidamistes ja korraldada säästva liikumise ja tarbimise kampaaniaid.

Alternatiivse ärimudelina tasub veel mainidaKodumajapidamiste energiateenused (Household Energy Services) projekti, mille raames moodustati kogukonnapõhine energiateenusettevõte, mis aitab kohalikel elanikel suurendada energiatõhusust ning seeläbi saavutada ka rahalist säästu.

Pilt: isleofeigg.net

Valdavat enamust BGC edukatest projektidest iseloomustas ka see, et CO2 emissioonide vähendamiseks rakendati meetmeid erinevates valdkondades (hooned, transport, toit, jne.) ja nii energiatootmise, kui ka -tarbimise poole peal. Kõige laiema meetmete ampluaaga jääb silmaEigg’i Saare Pärandifond (Isle of Eigg Heritage Trust), kus umbes Ruhnu-suuruse Eigg'i saare elanikud panid kokku projekti, mille eesmärgiks oli muuta kogu kohalik elu „roheliseks“. Nii paigaldati saarele tuulikuid ja päikesepaneele, suurendati kohaliku toidu osakaalu inimeste söögilaual ja arendati välja erinevaid madala süsinikusisaldusega transpordiskeeme (taastuvatel allikatel põhinevad biokütused ja elektriautod). Projekti eesmärgid leidsid kajastust ka kohalikus arengukavas ja kaasatud oli kogu piirkonna elanikkond. Muu hulgas töötati välja näiteks ka programm, millega vabatahtlikult liitunud saare elanikud pidasid kinni 5kW elektritarbimise piirist ühe majapidamise kohta (mida on võimalik katta kohapealsete taastuvate energiaallikatega).

Mastaapsus ilma mastaabiefektita

Suurbritannia senine kogemus tsentraalselt juhitud keskkonnaalaste teavituskampaaniatega on see, et nende mõju on küllaltki piiratud. Väga hästi läbimõeldud kampaaniate puhul võib tulemuseks olla küll teadlikkuse tõus, kuid see ei pruugi väljenduda käitumisharjumuste muutumises. Samuti leitakse, et keskselt juhitud meetmed näiteks energiasäästu valdkonnas ei ole tihti jätkusuutlikud, kuna kohalikud inimesed ei ole protsessi piisaval määral kaasatud. Ka ei võimalda keskselt kontrollitud protsessid optimaalselt ära kasutada kohalike inimeste eriteadmisi ja suhtevõrgustikke ning kohalikke loodusressursse.

NESTA eesmärk BGC läbiviimisel ei olnud populariseerida ühe suure auhinna väljajagamist kui ainuõiget meetodit suurte sotsiaalsete ja keskkondlike väljakutsete lahendamisel. BGC abil saadi pigem teada, mis toimib ja mis mitte. Konkursi läbiviimist ja tulemusi analüüsides jõudis NESTA nelja peamise punktini, mida soovitab avalikul sektoril selliste väljakutsetega seotud meetmete väljatöötamisel arvestada. Neid printsiipe silmas pidades on võimalik anda oluline tõuge kohaliku innovatsioonivõimekuse tõstmiseks. 

  • Selgete, üheselt mõistetavate ja mõõdetavate eesmärkide defineerimine.Keerukad hindamiskriteeriumid kahandavad sageli kogu ettevõtmise läbipaistvust. Eesmärkide hoidmine suhteliselt lihtsal tasemel aitab kaasa kogukondliku ja ka riikliku arutelu tekkele prioriteetsetes valdkondades.
  • Kogukondliku innovatsioonivõimekuse olemasolu eeldamine. Parima praktika rakendamine kohalikus kontekstis ei vii alati parima tulemuseni. Kohalikel inimestel on tihti olemas teadmised ja potentsiaal luua innovaatilisi lahendusi ka suurte väljakutsete lahendamiseks kohalikul tasandil.
  • Toetustegevuste sidumine varases staadiumis pigem erialaste konsultatsioonide kui rahaga. BGC kogemus näitas, et selline lähenemine toetab tegevusi, mis muutuvad mõne aja pärast ka ise majanduslikult tasuvaks (näiteks energiaühistuline tegevus ja sealt saadav tulu).
  • Mitte tegevuste, vaid tulemuste tasustamine. Tulemi tasustamine aitab samuti kogu protsessi lihtsustada ja kõigile arusaadavamaks muuta. Nii jääb ka rohkem vabadust rakendada kohalikku innovatsiooni tegevuste valimisel ja elluviimisel.

Nende printsiipide järgimine konkursimeetme väljatöötamisel aitab kaasa NESTA ekspertide arvates just nn massilise kohalikkuse (ingl k mass localism) tekkele, kus mastaapsust ei saavutata läbi mõne üksiku väga hea idee skaleerimise, vaid tõuke andmisega paljudele kohalikke ressursse parimini ära kasutavatele ettevõtmistele. Selliste meetmete koordineeritumaks väljatöötamiseks ja metoodika edasiarendamiseks lansseeris NESTA hiljuti Probleemipõhiste Konkursside Keskuse (Center for Challenge Prizes).

Suured sotsiaalsed ja keskkondlikud küsimused on viimase aastakümnega kindlasti inimestele lähemale jõudnud ja meetmeid kogukondliku aktiivsuse tõstmiseks neis valdkondades on loodud ka Eestis. Nende meetmete väljatöötamine ja rakendamine meenutab meil üldjuhul ikkagi „ülalt-alla“ lähenemist ja seega midagi BGC konkursi laadset Eesti avalikul sektoril ette näidata ei ole (loe ka Fututoa varasemat lugusotsiaalse innovatsiooni teemal).

Samal ajal on Eestis pead tõstmas kodanikuühiskond, kes küllaltki piiratud vahenditega on suutnud juba üht teist korda saata. Kogukondlike huvide eest seisvad seltsid (linnades näiteks Tallinnas Uue Maailma Selts ja Telliskivi Selts ning TartusKarlova Selts) on esmasest ülesandest – kohaliku identiteedi loomine – juba kaugemale jõudnud. Lisaks on Eestis mitmeid aktiivseid kogukondi, kes tegutsevad ka ilma igasuguse juriidilise kehata. Sellistes ringkondades tegutsevatele inimestele on üldjuhul teada, milline on nende kogukondade potentsiaal ja sünergiavõimalus ka erinevate suuremate probleemide lahendamiseks.

Sellised laiemad, mitmeid osapooli hõlmavad keskkondlikud ja sotsiaalsed väljakutsed muutuvad ka Eestis tahes tahtmata järjest aktuaalsemaks (nt kliimasoojenemine, rahvastiku vananemine, migratsioon). Seega on ka Eestis sarnaste laiapõhjaliste konkursside korraldamiseks nii vajadus kui ka taimelava olemas. Kui kliimapoliitika ja kasvuhoonegaaside vähendamine tundub keskmisele eestlasele hetkel veel liiga võõras, siis BGC taolise sotsiaalset innovatsiooni edutava mudeli rakendamist Eestis võiks alustada ka regionaalpoliitika valdkonnas, näiteks elujõulisemate ja konkurentsivõimelisemate maapiirkondade arengu suunal.