ARHIIVIFOTOD | Eesti tööturg läbi saja aasta: laudast vabrikusse ja seejärel kontorisse, tarbekaupade defitsiidist töötajate puuduseni

 (5)

Eesti 100. sünnipäeva puhul on põhjust sõita ajamasinaga läbi lähiajaloo ja vaadata, millisele tööturule astusid meie vanemad, vanavanemad ja vanavanavanemad. Manpower Eesti meeskond pani kümnendite kaupa kokku põnevamad faktid.

Eesti aja algus ja kahekümnendad

100 aasta tagune Eesti tööturg oli tänasest väga erinev - ameteid oli vähem ning enamik maainimesi töötas põllul ja laudas, suurem osa linnainimesi vabrikutes. Lihttöö osakaal oli praegusest oluliselt suurem, ülikooliharidusega või ametit õppinud eestlasi oli väga vähe. CV-d asendas eelmiselt tööandjalt saadud suuline soovitus või käsitsi kirjutatud soovituskiri.

Naiste tööhõive oli küll madalam kui praegu, aga kuna I maailmasõda ja Vabadussõda viis mehi tööturult ära, siis õppisid naised meeste tööd kiiresti selgeks. Tööandjate umbusk oli alguses suur, aga ajapikku tuli neil tunnistada, et naised saavad hästi hakkama. Pärast sõdade lõppu oli liikvel ka pahameelt, sest osad sõjast naasnud mehed ei leidnud tööd ja süüdistasid selles naisi, kes on nende leiva ära võtnud. Kusjuures nii mõnigi tööandja eelistaski palgata naisi, sest palgalõhe meeste ja naiste vahel oli suur ja naiste värbamine oli kasulikum hoolimata faktist, et tööga seotud piiranguid (näiteks öötöö keeld) oli naistel toona rohkem. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel tegid tasustatud tööd 305 383 naist, mis oli 52 protsenti naiste üldarvust. Seejuures oli kutsetöö siiski vähestel, enamasti tehti teenijatööd või muud lihttööd taludes ja vabrikutes.

Ajapikku sai kõrgharidus naistele üha kättesaadavamaks, aga ühiskonnas oli visa kaduma arusaam, et kui pere ei saanud majanduslikel kaalutlustel kõigile lastele head haridust pakkuda, siis saadeti kooli pigem poeg kui tütar. 1920. teises pooles olid üliõpilastest siiski juba 30 protsenti naised.

Kolmekümnendad - majanduskriis ja halenaljakad seadused

Loe veel

Kui aastakümne vahetus oli tööturu vaates pigem optimistlik, siis Ameerikast alguse saanud suur majanduskriis lõi valusalt ka Eestit - paljud inimesed kaotasid töö, osad ka kodu. Ootamatult suureks kerkinud tööpuudusele otsiti lahendusi ning kasutusel oli ka pentsikuna näivaid meetmeid, näiteks otsustati riiklikult, et tööaeg tööstuses ei tohi ületada 8 tundi päevas, millega suunati tööandjaid lisajõudu värbama. Riik korraldas ka nn hädaabitöid, mida võiks võrrelda hiljutise sotsiaalse "reisisaatjate" projektiga. Kõige halenaljakamaks kujunes siiski 1932. aastal jõustunud seadus, mille kohaselt tuli vallandada üks abikaasadest, kui mõlemad töötasid riigi- või omavalitsusasutuses ning üks abikaasadest teenis vähemalt 140 krooni (maapiirkondades oli vastav number 80 krooni). Sellega usuti andvat võimalust neile, kel seda tööd majanduslikult rohkem tarvis oli. Toonastel kriisiaastatel võeti esmakordselt Eestis laialdaselt kasutusele ka tööraamatud.

Kümnendi teisel poolel terav tööpuudus leevenes, tööbörsid said jalad alla ja ajalehtedes ilmus taas tööotsimiskuulutuste kõrval ka tööpakkumiskuulutusi.

Neljakümnendad - sõda ja küüditamine jättis selge jälje

Seda kümnendit iseloomustab eelkõige sõda, millel oli selge mõju ka tööturule. Esimeseks mõjutajaks oli tooraine kättesaadavuse vähenemine, teiseks kohe selle järel eksportturgude kokkukuivamine. Tootmine vähenes kiirelt ja vabrikutes töötanud inimesed kaotasid töö. Mõneks ajaks kasvas tööpuudus kõrgeks, aga siis jõudis sõda Eesti pinnale ja viis siit ära kümneid tuhandeid inimesi - nii mõlemale poolele sõdima kui kahe küüditamislainega Siberisse.

Nõukogude võimu kinnitudes likvideeriti eraettevõtlus täielikult, 1947. aastal algas sundkollektiviseerimine ja neljakümnendate lõpuks kadusid sisuliselt senised talumajapidamised, mis olid vabadusaastatel toonud leiva lauale enam kui poolele miljonile maainimesele.

Viiekümnendad - töötajate hüved hirmuõhkkonnas

Aastakümnel, mil Ameerikas hakati laiemalt töölekandideerijatelt CV-d ehk elulookirjeldust küsima, olid Eestis hoopis teistsugused värbamisvõtted. Kui võiks arvata, et erinevaid hüvesid lubavaid töökuulutusi nõukogude ühiskonnas ei eksisteerinud, siis see arvamus on ekslik. Pärast sõja lõppu, 40. aastate lõpus ja 50. aastate alguses, mil paljud mehed olid langenud sõjas ja märkimisväärne protsent elanikkonnast küüditatud, oli Eestis tõsine töökäte nappus, mis sundis värbajaid pingutama. Sõjast laastatud maa ja tööstuse ülesehitamisel võidi pakkuda tööle asujatele näiteks tagasimaksmisele mittekuuluvat toetust, aga ka soodsate tingimustega laenu kodu ehitamiseks. Sisuliselt oli see nagu praegune eluasemelaen, mida tagati lojaalse tööga. Samuti pakkusid tööandjad tasuta töölesõitu, majutust, lõunasööki ja päevarahasid. Kui see võiks paista erakordse heldusena, siis ajastusse paigutatuna mitte - enamik inimesi olid võrdselt vaesed, paljude kodud hävinud ja elati pead-jalad koos nende sugulaste juures, kelle elamine oli sõjast puutumata jäänud. Lisaks valitses kuni Stalini surmani hirmuõhkkond ja keegi ei saanud homses päevas kindel olla.

Kuuekümnendad - mitte kuldne, vaid inimlikum

Kuldseteks kuuekümnendateks kutsutav aeg ei olnud niivõrd kuldne kui lihtsalt inimlikum - Stalini terror ja hirmuvalitsus said läbi ning Hruštšovi "sula" andis paljudele inimestele (ka küüditatutele) uue võimaluse. Majanduses kehtis siiski täielik plaanimajandus ja kogu tööelu lähtus sellest. Töö oli küll riigi poolt garanteeritud ja selle pärast otseselt muretsema ei pidanud, kuid vabadust endale meelepärast karjääri teha ei olnud, motivatsioon oli madal ja töö kvaliteet kesine.

Seitsmekümnendad - märksõnaks suunamine

Nõukogudeaegse tööturu üheks oluliseks märksõnaks oli suunamine ja see ei iseloomusta sugugi ainult seitsmekümnendaid. Suunamine puudutas ülikooli lõpetajaid ja sageli suunati väikestesse maa-asulatesse, kuhu muidu keegi minna ei tahtnud. Seal pidi paar aastat kohustuslikus korras töötama kuni tekkis võimalus tutvuste kaudu endale meelepärasemasse paika kolida, aga jagus neidki, kes jäid pidama.

Senine kodukoht suunamist ei mõjutanud, küll aga õppeedukus või abiellumine. Üldiselt kehtis reegel, et mida paremad olid ülikoolis hinded, seda enam sai kohta valida, aga nö list oli siiski ees. Eelisseisus olid ka abiellu astujad, sest neil tekkis õigus kolida abikaasa kodulinna. Kõlab ehk uskumatult, aga see hoidis kõrgel abiellumise statistikat. Juba toona oli ka kolmas võimalus, mis tänagi jätkuvalt olemas - kui üliõpilane leidis õpingute ajal endale stipendiumi maksva ettevõtte, siis sai ta ka sinna pärast tööle minna.

Suunamine mõjutas tööle saamist ainult pärast kooli lõpetamist, edasi käis tööredelil edasiliikumine enamasti tutvuste kaudu. CV-d polnud vaja kuhugi saata, seda asendas sisuliselt Tööraamat, mis anti välja juba esimesest töökohast ja sinna kanti kogu tööelu jooksul kõik tööandjad, ametid ja ka töölt lahkumise põhjused ehk vallandamine ja selle alus ei jäänud kunagi saladuseks.

Kaheksakümnendad - aina teravam defitsiit

Kaheksakümnendate esimene pool ei erinenud palju möödunud kümnendist. Toonast töökultuuri võiks pigem kultuurituseks nimetada, mida ajendas ka üha teravamaks muutunud kaupade defitsiitsus. Nii peeti elementaarseks, et töölt viidi koju kõike, mida sai - nii lambipirne, piiritust kui ehitusmaterjali. Samuti oli kindel, et kui kohalikus poes oli midagi defitsiitset saada, siis moodustus seal pikk järjekord inimestest, kel oli samal ajal tööaeg.

Kaheksakümnendate keskpaiku oli keskmine palk pisut üle 200 rubla, seejuures teenisid töölised ja kolhoosnikud sageli rohkem kui arstid ja insenerid. Kui aeg-ajalt meenutatakse nostalgiliselt nõukaaegseid soodsaid hindu, siis reaalsuses olid paljud kaubad praegusest oluliselt kallimad. Kui täna saab keskmise kuupalga eest vinge televiisori (lihtsamaid saab mitu), siis toona kulus värviteleviisori ostmiseks vähemalt 3 kuu palk. Kuupalgast oluliselt rohkem tuli maksta ka külmkapi või pesumasina eest, näiteks pesumasin Vjatka maksis 400 rubla (ja oli seejuures ikka defitsiit). Kui mingi ime läbi õnnestus osta apelsine, siis nende kilohind oli keskmise kuupalgaga suhtes praegusega võrreldes üle viie korra kõrgem.

Kaheksakümnendate teises pooles tekkis esmakordselt üle aastakümnete eraettevõtlus, aga selles pidi olema ülimalt ettevaatlik, et võimudega pahuksisse ja trellide taha ei satuks. Kui seni olid inimesed ühtviisi vaesed, siis nüüd tekkis üha enam neid, kel rahapuudust ei olnud ja kes said endale lubada nii Volgat, suvilat, puldiga televiisorit kui Soomest toodud riideid.

Üheksakümnendad - kardinaalsed muutused

Eesti riigi taassünd muutis tööturgu kardinaalselt. Meile jõudsid laviinina paljud värbamise elemendid, mis kapitalistlikus läänes olid arenenud aastakümnetega - klassikalised töökuulutused, CV ootus tööle kandideerijatelt, tööintervjuud ja isiksuse testid. Viimased olid näiteks Ameerika Ühendriikides kasutusel juba kahekümnendatel.

Tööle motiveeritust oli esialgu keeruline kasvatada ning paljud inimesed jäid aja hammasrataste vahele kui selgus, et töölkäimisest enam ei piisanud, tööd tuli ka teha. Samal ajal oli neid, kes oskasid pöördelist ajastut hoopis enda kasuks pöörata - toonaseid kahekümnendates-kolmekümnendates noori kutsutakse tänini võitjate põlvkonnaks. Eesti ajaloos pole varem ega hiljem kohatud ajastut, mil nii tipp- kui keskastmejuhid võisid olla napilt kahekümnesed, kel ülikool alles pooleli.

Samas on üheksakümnendad ka ajastu, mil katsetati igas mõttes piire ja kehtis põhimõte: eesmärk pühitseb abinõu. Ühest äärmusest teise liikumine põhjustas olukorra, kus tööturg ei teadnud tööeetikast ja ausatest põhimõtetest suurt midagi. Töökohti saadi jätkuvalt pigem tutvuste kaudu, palgakäärid olid tohutud, töölt ära saadeti üleöö ja seaduse augud olid olulisemad kui seadused ise.

Uus aastatuhat - röövkapitalismi hääbumine, töötaja väärtustamine

Uue aastatuhande sünd muutis Eesti tööturgu aegamisi, aga kindlalt stabiilsemaks ja läänelikumaks. Üheksakümnendate röövkapitalism hääbus, verinoored tippjuhid said vanemaks ning jõudsid tõdemusele, et hea töötulemus eeldab oskustega spetsialiste ja neid on lihtsam leida tööturult kui oma tutvusringkonnast. Üha tähtsamaks sõnaks muutus motivatsioon - selleks, et inimestelt midagi saada, pidi neile ka midagi vastu pakkuma.

Teine selle kümnendi oluline verstapost on interneti laialdane kättesaadavus ning sotsiaalmeedia areng. 2003. aastal sündis üleilmne tööalane suhtlusvõrgustik LinkedIn, mis jõudis kiirelt ka Eesti inimesteni. Tööandjad hakkasid tööotsijate tausta uurima internetiavarustest ja suhtlusvõrgustikest. Kümnendi esimeses pooles oli tööpuudus veel võrdlemisi suur ja leidus töökonkursse kuhu saadeti üle poole tuhande sooviavalduse. Üha rohkem tekkis tööandjaid, kes pidasid heade töötajate hoidmist ja motiveerimist oluliseks, aga leidus neidki, kes ütlesid, et potentsiaalsete töötajate järjekord on ukse taga ja kui ei meeldi, võib ära minna.

Kümnendi keskel tekkis tööjõudefitsiit ja töötajatele hakati taas pakkuma nii tasuta transporti kui majutust. Selline olukord oli tööturul lühike - Ameerikast alguse saanud kriis põrmustas hulga Eesti ettevõtteid ja ka paljud siinsed inimesed kaotasid töö.

Uus aastatuhat, praegune kümnend - tööjõupuudus ja paindlikkus

Käimasoleva kümnendi peamine tööturu märksõna on tööjõupuudus. Statistikast võib küll näha ka väikest tööpuuduse protsenti, kuid paljusid selle numbri taga olevatest inimestest ei ole tegelikult tööturu jaoks olemas. Muutunud oludes on rollid paljuski vahetunud ja võim on tööotsijate käes - nemad dikteerivad tingimused.

Tööturg on muutunud paindlikumaks, tööandjad on valmis pakkuma ka kodus töötamise võimalust ja osaajaga tööd. Klassikalised töökuulutused ei too enam piisavat hulka kandidaate ning juba töötavatele inimestele tehakse üha rohkem otsepakkumisi. Värbamisel otsitakse abi ka sotsiaalmeediast, kasutusel on video CV-d ning tööintervjuusid viiakse läbi Skype vahendusel. Palk on vaid üks motivatsioonipaketi osa, töötajate leidmiseks ja hoidmiseks pakutakse erinevaid hüvesid alates ametiautost ja lõpetades sportimisvõimalustega. Lisaks on sel kümnendil hakatud tegelema rohkem kui kunagi varem tööandja kuvandi loomisega - inimesed peavad oluliseks, et nende tööandjal on ühiskonnas hea maine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare