Tegelikult näitab see viimaste aastate suundumust, et ettevõtjad rajavad äsja müüdud äri kõrvale sellega konkureeriva firma. Ja teevad seda kiiresti ning efektiivselt, kasutades konkurendi enda miljoneid.

Lähiajaloost meenub analoogseid näiteid küll ja veel. Kas või Säästumarketi loojad Indrek Prants, Sven Mansberg, Armin Kõomägi ja Guido Sammelselg. 2001. aastal oli Säästumarket kasvanud 16 poega ketiks. See “lükati maha” soomlaste Keskole. Nelik kinnitas vaid ühest suust, et olevat tehtud väga hea tehing. Publik mõistis selle all summat, mis ostu-müügitehingu eest korjati, hinnanguliselt 300–450 miljonit krooni. Osas juttudes on viidatud isegi 600 miljonile kroonile. Igatahes oli see uhke kaarega ostu-müügitehing. Kiirelt ehitatud poekett ja magus müük. Ent tagaplaanile on jäänud sama neliku hoopis teine, rebaslikum plaan.

Tähtis tingimus

Säästumarketi müügilepingule allkirju andes oli soomlastel Eesti meestele üks põhitingimus: see nelik ei tohi olla ühegi jaekaubandusketi loomise juures. Ainsana jäid klausli alt välja ehituskaubad. Juba pisut aega hiljem nägid põhjanaabrid, et see oli viga. Sest mehed olid siirdunud ehituskaubaärisse ja upitasid Ehitus Service’i nime kandvat poeketti ülespoole, kasvatasid seda korralikult. Seejärel aga pakkusid ketti väidetavalt Rautakeskole. Rautakesko taga on sisuliselt needsamad soomlased, kes korra olid juba kuldse neliku juures Säästumarketiga seoses kosjas käinud. Soomlastele kuulub konkureeriv K-Rautakesko nime kandev ehitustarvete jaekett. Soomlastest siiski seekord ostjat polnud. Asja oli aga rootslastest. Nelja kauplusega keti uueks osanikuks sai hoopis Rootsi firma Askembla. Samas on Askembla näol tegemist tõenäoliselt ajutise investeerijaga ja pole sugugi võimatu, et lõpuks on ikkagi Kesko sunnitud uuesti kaukarauad avama, et tüütu konkurent kõrvaldada.

Praegu kasvab Ehitus Service igatahes kiiresti ja vaatab ka välisturu poole. Ukraina ajakirjandus kirjutas viimati, kuidas Ehitus Service kavatseb avada 2009. aasta lõpuks viis supermarketit Kiievis.

1990. aastate algus tõi Eestisse muu hulgas eksootilised apelsinimaitselised morsijoogid. Niisuguste jookide kontsentraadile rajasid oma äriidee Saaremaa mehed Toivo Alt ja Tullio Liblik ning soomlane Carl-Erik Sundblad, kes andsid oma 1993. aastal loodud ettevõttele nimeks Ösel Foods. Ent nimetagem selles jutus Öselit mitte morsitootjaks, vaid pigem kaljavabrikuks. 2001 müüs Ösel joogihiiglasele Coca-Cola oma tol hetkel tuntuima kaubamärgi Linnuse Kali. Pisut üle 20 miljoni krooni eest. Kali olevat olnud nostalgiajook ja langev kaubamärk. Coca-Cola nägi asja läbi roosamate prillide.

Mõni aeg hiljem otsustas Öseli enamusaktsionär, soomlane Carl-Erik Sundblad oma osaluse firma juhtkonnale maha müüa. Tol hetkel 70-aastane vanahärra soovis ärist lihtsalt tagasi tõmbuda. Tehingu väärtus jäi eri hinnangute järgi 100–150 miljoni krooni kanti. Uue omanikeringi põhitegijate hulka kuulus tegevjuht Kuldar Leis kolleegidega. Kulus vaid mõni kuu, kui Öseli omanikuks kerkinud tegevjuhtkond eesotsas Leisiga müüs firma 160 miljoni krooni eest edasi A. Le Coqile. Seejärel otsustas A. Le Coq turule tuua Rehepapi Kalja, mis oli välja töötatud Öseli tehases. Lõpuks sai niisiis löögi hoopis Coca-Cola, kokkuvõttes omaenda raha eest.

Tagasi joogiturul on ka Sundblad, kes sattus õlut trimpama koos imelapseks peetava Charlie Viikbergiga ning ostis talt ära Pärnu Õlletehase. Öseli eksomanik Sundblad püüabki nüüd Pärnu Õlletehasest kasvatada A. Le Coqile konkurenti. Ja teeb seda Pulsi nime all väga edukalt. A. Le Coq on teatavasti aga nüüd ka Öseli omanik. Ilus, mitmetahuline näide, kuidas konkurendi raha eest äri aetakse.

Jälgime tehinguid

Või võtkem Revali hotelliketiga seotud sündmustik. 2001. aastal Reval Hotelligrupist lahkudes teenis Tarmo Sumberg tulukroone kümnete miljonite kaupa, sest sellest oli välja kasvanud Baltikumi võimsamaid hotellikette. Vaevalt jõudis Sumberg aga ühe hotelliketi maha müüa, kui uus oli juba soojas. Ta ostis Tallinna vanalinnas paikneva ajaloolise hoonekompleksi Kolm Õde. Praegu paikneb seal üks Eesti kallimaid majutuskohti. See oli suure etenduse esimene vaatus. Seejuures oli etendust vaatama palutud pururikas norralane Anders Wilhelmsen, kes Linstowi kaudu hoiab Baltikumis mitmeid suuri investeeringuid. Nende hulgas ka Sumbergi müüdud Revali hotelliketti. Nüüdseks on Sumbergi väiksest hobist välja kasvanud tõsiselt võetav bisnis, mis paneb konkurendid pead vangutama. Kaasa arvatud pururikka norralase. Sest Sumberg on valmis saanud korraliku rahvusvahelise hotelliketi. Muidugi konkurendi raha eest, sest nii on elegantne.

Seda huvitavam on jälgida näiteks Skype’i asutajate uusi investeeringuid või hoopis uue fondihaldusfirma Avaron tegemisi. Kas see võtab Trigoni omaniku Joakim Heleniuse pea murelikult jõnksuma või mitte?