Osaühingud oli, on ja jäävad täiesti seaduslikuks ettevõtluse vormiks. Samuti ei saa ükski kohus ja valitsus sundida ühelgi väike- ega keskmiselt ettevõtjal maksta endale palka. See on iga juhatuse liikme vaba valik, kas ta maksab ja kui palju maksab. Palga maksmine ei saa olla eesmärk omaette.

Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ja koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne.

Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse.

Maksuamet on tubli

Maksuamet ilmselt seda viimast kergelt riivas, kui võttis kasutusele verbi OÜ-tamine ja hiljem vabandas selle sõna ekspluateerimise pärast. Ärileht tunnustab maksuametit endale tuha pähe raputamise eest. Ilus, et te saite oma fopaast aru. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Aga osaühingute kasutamisel ja nende kaudu teenuste osutamisel ning palga mittemaksmisel ja dividendide võtmisel on üks selge ja ühene põhjus, millega Eesti valitsused ei ole praktiliselt mitte kunagi tegelenud. Sotsiaalmaks on nii kõrge, et suurem osa väike- ja keskmisi ettevõtteid ei suuda seda lihtsalt tasuda.

Teiseks, isegi, kui väikeettevõtja maksaks endale palka ja seeläbi ka riigile sotsmaksu, siis seda, kas praegu 30-40aastane inimene ka pensioniikka jõudes riiklikku pensioni saaks, julgeksin väga kõvasti kahelda. Kui Eestis on õige pea ühe töölkäija kohta kaks ülalpeetavat, siis vabandage, millest seda pensioni makstakse? Parem tegutseda ise, riskida ka võimaliku põrumisega, aga seeläbi siiski upitada end paremale järjele kui palgatööline.

Ah, arsti juurde saamiseks peab sotsmaksu tasuma? Teoorias peab, praktikas ei pea, sest kui ei taha enne a) terveks saada, b) ära surra, siis ei ole sotsmaksu tasumisest vähematki tolku. Niikuinii peab eriarsti juurde saamiseks minema kas erakliinikusse või nn riigihaiglas tasulisse vastuvõttu. Selleks, et minna ühte või teise, peab ikka keskmisest rohkem raha olema. Viimati, kui vaatasin, oli Ida-Tallinna keskhaigla tasulise vastuvõtu taks 50 eurot, aga kindlasti saab kusagil ka rohkem maksta.

Miks uusi töökohti ei looda?

Niisiis, numbrite juurde. Toon erinevaid brutopalkasid aluseks võttes mõned näited, millest selgub, et keskmise võimekusega tööandjale on riigis, kus oma teenuseid või kaupa saab müüa suhteliselt väikese raha eest, sotsmaksu tasumine kaunikesti kurnav. Kui brutopalk oleks 1000 eurot, peaks tööandja maksma töötaja suhteliselt väikese palga pealt 330 eurot sotsiaalmaksu.

Töötaja brutopalk on 2000 eurot kuus. Tööandja maksab selliselt, pisut etemalt palgalt juba 660 eurot sotsiaalmaksu. Aga Eestis tegutseb ettevõtteid, kus keskmine brutopalk on näiteks 4500 või 7800 eurot. Juhatuse esimehe brutopalk on sellises firmas näiteks 15 000 eurot kuus. 15 000euroselt kuutasult maksab tööandja riigile 4950 eurot. Kui sellises ettevõttes on töötaja brutopalk 6000 eurot, siis tööandja maksab riigile 1980 eurot.

Samas tahaks ju peaminister Taavi ja rahandusminister Sven, ja mitte ainult nemad, et Eestis oleks aina rohkem 2000, 3000, 4000 või 5000eurose kuupalgaga inimesi. Aga ometi ei tee Taavi ega Sven viisakama palgaga töökohtade loomiseks mitte midagi. Ainult praeguse valitsuse poole näpuga näitamine oleks pisut ülekohtune. Alates 2005. aastast, mil peaministriks sai tänane Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip, ei ole toimunud ühtki laiahaardelisemat maksureformi.

Sotsiaalmaks alla 20 protsendi

Käibemaksu kiirkorras tõstmine ja Rõivase valitsuse täiesti arusaamatu sotsiaalmaksu üheprotsendiline langetamine oli ja on kosmeetika. Sotsiaalmaksu väga kõrges, väikestele ettevõtetele ülejõu käivas protsendis on aga peamine võti, miks palgamaksmiselt dividendide võtmist või üldse mitte millegi maksmist eelistatakse.

Pakun siinkohal välja mõned mõtted, mis suurendaks palkade maksmist ja sellest lähtuvaid tööjõumaksude laekumist ning aitaks luua Eestisse nii mõnegi töökoha juurde. Esiteks, sotsiaalmaks peaks langema tänaselt 33 protsendilt 15-20 protsendini. Pole kahtlustki, et need, kes seni maksid endale osaühingute kaudu dividende, kaaluksid, kas maksta teinekord endale ka palka ja tasuda seeläbi tööjõumakse.

Kuulen juba oponentide karjeid. Eesti ravikindlustussüsteem kukub kokku, pensionärid surevad nälga. Ei kuku midagi kokku ega sure ka keegi nälga. Tõsi, riburadapidi peab ära tegema ka muud riigikassa toimiseks vajalikud liigutused.

Eestis ei peaks olema näiteks 19 haiglat, mida Haigekassa ülal peab. Miks ei pea? Sest tühjade majade kütmiseks kulub rohkem raha kui asi väärt. Kui kvaliteetset arstiabi soovite, siis peate ikka Tallinnasse või Tartusse sõitma. Pealegi käivad maakonnahaiglates suuremalt jaolt nn suurhaiglate arstid, sest väikestes haiglates neid küll on, aga mitte piisavalt. Saartele peaks haiglad jääma, aga näiteks Rapla, Põlva, Jõgeva või Võru haigla olemasolu on küll arusaamatu. Rohkem sotsiaalsete töökohtade pakkumine kohalikele, ei muud.

Selleks, et vähendada riigi kulutusi ja esile kutsuda haldusreformi, ei oleks vaja olnud luua järjekordse ministri ametikohta. Valitsus peaks südame rindu võtma ja jõuga reformi ära tegema. Eestisse piisab 15 omavalitsusest. Ah, vallavalitsus jääb siis inimestest kaugele?

Mitu korda te aastas siis vallas käite? Miks te peaksite sinna üldse minema ajastul, kus telefon ja internet on leiutatud? Maavalitsused on juba ammu samasugused sotsiaalsed töökohad nagu Tallinna reisisaatjad. Viimased on praeguseks kadunud, aga maavalitsused on alles. 220 vallas rääkimata. Enamik nälgib, aga on see-eest oma piirkonna kõige suuremad tööandjad. Teisi inimesi ja ettevõtteid neil aladel enam ei ole, kuigi võiks olla.

Bürokraadid tootvale tööle

Eesti riigis on umbes 560 000 töötajat, neist üle 160 000 töötab avalikus sektoris. Teisisõnu, 400 000 reaalset väärtust loovat inimest peavad juba pregu ülal pidama 160 000 ainult kulu tekitavat töötajat ja kokku 400 000 pensionäri (300 000 vanadus- ja 100 000 töövõimetuspensionäri). Lisaks lapsed. Väga trööstitu seis.

Eesti viimase kümnendi valitsused ei ole selle 160 000-ga tegelenud. Vastik värk, kui pead hakkama bürokraate tootvale tööle saatma. Selle asemel mõtiskletakse selle üle, kuidas õpetajajaid, muuseumi- ja kultuuritöötajaid koondada. Nemad ei hakka vastu, aga bürokraat võib ara verega poliitiku elu põrguks teha.

Samas, kui jätta haiglad rahule, väiksemad omavalitsused nälgima ja avalikku sektorit edasi poputama või seda isegi järk-järgult suurendada, siis peaks tõstma makse. Eesmärgiks, tuletan meelde, on ikkagi see, et sotsmaks peaks langema 15-20 protsendini. Ütleme 17 protsendini.

Võrdsustame pensionärid

Milliseid makse võiks pankade sõnastust kasutades „korrigeerida“ ehk tõsta? Protsente nimetamata, siis kaaluda võiks alati käibemaksu kergitamist, alkoholi- ja tubaaktsiisi suurendamist, kilovatipõhist automaksu, vanadus- ja töövõimetuspensionide maksustamist. Liiga radikaalne? Eesti vajab juba viimased 15 aastat väga radikaalset raputust.

Pealegi, mis puudutab pensione, siis osa vanaduspensionäre maksab tulumaksu. Võrdse kohtlemise huvides võiks tulumaksuvaba miinimumist ülespoole jäävalt summalt maksta kõik pensionärid tulumaksu.
Alkohol ja tubakas on Eestis jätkuvalt väga odavad. Ses mõttes alustas Jevgeni Ossinovski valest otsast.

Küsimus ei ole mitte viina- või õlle reklaamis vaid hinnas. Kui hind on odav, siis reklaamide või degusteerimise keelamine ei mõjuta joomist karvavõrdki. Pealegi peaks pahede maksustamine olema ka istuvale valitsusele väga mokkamööda.

Käibemaksu tõstmine mõjub riigikassale alati väga kiiresti turgutavalt. Andrus Ansipi valitsus proovis selle omal nahal järele. Samas ettevõtlust ja ettevõtjaid käibemaks ei koorma.

Lugejatel ja valijatel tekkis küsimus, mida riik võiks suureneva rahavooga peale hakata. Nimetaksin ära ainult asjad, mida selle lisaraha eest ei tohiks kindlasti teha.

Kindlasti ei tohiks kergitada sotsiaaltoetusi, pensione ega leiutada juurde mõni uus riigiamet või ministrikoht. Eestis on nii liiga palju õpitud abitust, laiskust ja bürokraatlikku eluvõõrust. Seda ei ole vaja juurde tekitada.

P.S. Autoril on kaks osaühingut. Ma ei maksa kumbagist palka välja, sest ei ole vajadust. Mulle maksab palka Ekspress Meedia ja seeläbi maksab minu eest ka sotsiaalmaksu. Ma ei ole oma osaühingutest võtnud ka dividende, sest ei ole õieti midagi võtta.