ÄRILEHE KOMMENTAAR: Fondid pole mõeldud rikkaks saamise vahendiks
Fondidel on palju vooruseid. Raha saab paigutada väikeste summadena, soovi korral regulaarselt. Investeeringuid teevad ja neil hoiavad tasu eest silma peal oma ala professionaalid. Riskid on juhitud. Aga siia ongi maetud koer. Risk tähendab ka võimalust. Fondivalitseja müüb tõusnud investeeringut vähemaks.
Väikeinvestor ja fondivalitseja käituvad erinevalt. Fondivalitsejal on seadusest, fondi tingimustest ja fondivalitseja poolt kehtestatud reeglid, mis sätestavad kui palju võib ühes investeeringus raha olla suhtena fondi mahtu. Selle eesmärk on, et fondivalitseja ei võtaks ühe investeeringuga liiga suurt riski.
Oletame, et leitud on investeering, mis jõudsalt kasvab. Väikeinvestoril on see luksus, et ta saab soovi korral nautida olukorda, kus ta ei müü tõusnud investeeringut. See nõuab teatud määral enesekindlust. Fondivalitseja aga müüb fondis tõusu käigus investeeringut vähemaks, et see ei rikuks riskireegleid. Sellega vähendatakse potentsiaalset teenistust.
Finantsturgudel kauplemisel on üks oluline põhimõte – kärbi kaotusi ja lase kasumitel jätkuda. Fondis toimitakse teisele osale vastupidiselt, müües teenivat investeeringut.
Ajaleht Äripäev lõi 2002. aastal väljamõeldud tegelase investor Toomase, kes hakkas investeerima pärisraha – miljon krooni ehk praeguses vääringus ligi 64 000 eurot. Läinud reedeks oli portfelli maht kasvanud 275 500 euroni.
Investor Toomast ei ole morjendanud, kui tehtud on edukas investeering, mille osakaal on kasvanud. Näiteks praegu on tema portfellis Norra lõhekasvataja Leroy Seafoodsi aktsia osakaal 13,1 protsenti portfelli mahust. Microsofti osakaal oli portfellis 9,2 protsenti.
Investeerimisfondid nii suure osakaaluga investeeringut endale lubada ei saa. Ajalooliselt on portfellis ka Baltika osakaal olnud suurem kümnest protsendist ja see investeering sai müüdud siis, kui ettevõtte tegevus muutus raskesti hoomatavaks. Kuni selle ajani aga nauditi aktsia tõusu.
Või võtame Eesti kapitalismi eduloo Hansapanga. Tarmukad investorid, kes taipasid aktsiat osta ja hoida, kasvatasid märkimisväärselt oma rikkust. Paljud panustasid sel ajal börsile ka investeerimisfondide kaudu, mis samuti investeerisid Hansapanga aktsiasse, kuid aktsia tõustes müüdi neid fondis vähemaks, et hoida riskid kontrolli all. Risk on ka võimalus. Sel moel vähendasid fondid nende kaudu raha paigutajate teenimisvõimalusi.
Ise aktsiatesse investeerimine nõuab huvi ja aega. Aja pikku tekivad ka kogemused. Börsiloogika ja tavaloogika ei lange sageli kokku. Investeerimisest on kirjutatud palju raamatuid. Ka väikeinvestor peaks oma porfelli hajutama ostes sinna mitmeid erinevaid investeeringuid, kuid tal on võimalus kasumiteenijat mitte müüa.
Kes aga ise toimetada ei soovi, neile ongi vahelüliks finantsturgude vahel fondid, mille kaudu investeerides makstakse fondivalitsejale tasu. Fondid on rikkaks saamise vahendi asemel pigem hea riskijuhtimise instrument. Rahapigutaja peab endale selgeks tegema, kas ta tahab kapitali kasvatada või osalega heas riskide hajutamise instrumendiga rahapaigutuses.
