ÄRILEHE KOMMENTAAR | Mis läks Versobankis valesti?
Endise hansapankuri Aivo Adamsoni Eesti ühte väiksemat krediidiasutust juhtima minnes oli pank mitteresidentide teenindamisega juba sellises jamas, et panga omanik tahtis, et pank muutuks ning Adamson teeks panga korda.
Pank oli läbi klientide tegevuse nii sügavale rahapesuskandaalidesse mässitud, et arvestades panga väiksust ei jäänud finantsinspektsioonil muud üle kui pank likvideerida. Danske Bankil oli rahapesualaste rikkumistega rohkem probleeme, kuid see pank on kaugelt suurem. Lisaks on see kivi Taani finantsinspektsiooni kapsaaeda, kes Danske Banki Eesti filiaali üle järelevalvet teostab.
Öeldakse, et aeg parandab haavad. Versobank jõudis luua uue meeskonna, kuid aega jäi väheks. Ilmselt ei näinud finantsinspektsioon ka võimalust, et kui anda pangale aega, tõstab see end Münchauseni kombel ise end juustest tirides soost välja.
Kui lihtne on üldse pöörata panka, kus säiliks vaid kest, mitte sisu?
Kas pank oleks suutnud end rohkem aega saades täiesti ümber teha? Arvatavasti Adamson uskus sellesse, muidu poleks seda juhikohta vastu võtnud ja meeskonda loonud. Finantsinspektsioon tegi aga oma järelduse - võibolla USA kolleegide sekkumise tõttu - et aega pole ja see rahapesujama Eesti pankades tuleb ruttu lõpetada.
Versobank oli ja on keskendunud mitteresidentide teenindamisele. Eesti kliente on vähe. Iseenesest oli pank võtnud kliendiks vastu keda tahes, kes tahtis kliendiks saada, olgu tegemist Eesti pensionäri või välismaise ettevõttega. Uue juhtkonna tulekuni puudus pangal selge nägemus, kes peaks olema panga klient ja kes kohe kindlasti panga kundeks ei saa.
Pank kakles Läti finantsinspektsiooniga
Lätis oli pangal esindus, kuid mida teeb ühes pangaesinduses 30 töötajat? Uurivad Läti majandust ja koostavad sellest Eesti peakontorile raporteid? Või vastavad huviliste kõnedele ja tutvustavad panga teenuseid? Läti süüdistas mullu Versobanki selles, et pank pakub illegaalselt oma Riia esinduses ruumides pangateenuseid, milleks pangal puudus luba. Riho Rasmanni ajal teatas pank, et nemad osutavad Lätis piiriülest teenust ja esindus ei puutu asjasse. Järelevalve teostajad said asjast teisiti aru. Läti finantsinspektsiooni töötajatele on nende kokkupuude Versobankiga jätnud kustumatu ja mitte hea mälestuse.
Läinud aasta lõpus toimusid Laulasmaal Versobanki uue juhtkonna ajurünnakud, et mis suunas võiks iga osakond panka arendada. Seal toimunu baasil pandi kokku panga uus strateegia. Pank jätkas senisel suunal, et vähendada mitteresidentide äri ja suurendada Eesti ja Euroopa Liidu klientide äri. Selleks loodi pangas suisa Eesti äriüksus.
Versobanki häda oli selles, et seal pangas pole kunagi bilanssi nagu mujal juhitud. Seetõttu on pangas ohtralt hoiuseid ja välja antud vähe laene. Hoiustele makstakse intressi, laene on nii vähe, et nende intressitulu on ebapiisav.
Kuidas suurendada laenuportfelli kui klientidest on 87 protsenti mitteresidendid, kes on toonud raha panka seal parkimiseks või muuks? Nad ei tulnud panga kliendiks, et sealt laenu saada. Hoiuseid oli pangas 253 miljonit eurot. 65 protsenti on arvelduskontode jäägid, mida ei saa pikaks ajaks välja laenata.
Viis korda rohkem hoiuseid kui laene
Panga laenuportfell oli 52 miljonit eurot. See tähendab, et pangas oli laenudega võrreldes viiekordses mahus hoiuseid. Miks neid hoiuseid üldse oli nii palju vaja? See on ju pangale puhas kulu ja tulu nappis. Sestap oli üldse omamoodi ime, et pank, ajal kui ta sulges massiliselt mitteresidentide kontosid, suutis mullu isegi väikese kasumi teenida.
Pangad juhivad bilanssi väga lihtsustatult kahel moel – kas üle hoiuste või laenude kasvu. Võtame näiteks Bigbanki. Nemad määravad jooksvalt laenumüügi mahueesmärgid ja võtavad vastavalt sellele turult hoiuseid. Kui laenunõudlus on kõrge, pakutakse hoiuste meelitamiseks kõrgemat intressi. Kui nõudlus on nigel, lastakse hoiuseintress jooksvates pakkumistes alla. Sedasi hoolitsetakse, et kulu ehk hoiuseid ei saaks liiga palju võrreldes laenudega.
Teised pangad kas näevad vaeva või teatud suurusest alates ei tee midagi, et kliendid tooksid hoiused panka. Neid lihtsalt tuleb. Kui hoiuseid saab palju, siis hakatakse tegema erinevate laenutoodete pakkumisi. Nii püütakse viia laenud hoiustega võimalikult vastavusse.
Mängu tulid vahendajad
Versobanki häda oli selles, et residentidest kundesid, kes vajaksid laene, oli vähe. Laenuportfell oli väga lühiajaline – 60 protsenti laenudest on kuni pooleteistaastase kestvusega. See tähendab, et pank pidi ülikiirelt kogu aeg leidma uusi laenukliente, et kasvõi laenuportfelli senises mahus hoida.
Et pank suuri kulusid reklaamile teha ei saanud, et endale sobivaid kundesid leida, leiti, et lihtsam on töötada koos vahendajatega. Näiteks Liisi kaubamärgi all tuntud OÜ Koduliisingu abil. Viimane annab kundedele järelmaksu. Kui neil on laenuraha vaja, siis seda laenas ettevõttele suuremas summas korraga Versobank. Või vähemalt oleks see nii võinud olla. Sellega poleks pidanud Versobank jõudma iga lõppkliendini, küll aga oleks saanud pank liigseid hoiuseid teenima panna.
Täna on aga pangas olukord selline, et juba alates eilsest ei saa enam pangatöötajad ligi kliendiandmetele ehk BanSys süsteemi.
Panka püüti müüa, kuid hind olevat olnud krõbe ja sellest ei saanud asja. Nii lõpetab pank sedasi, et Tagatisfond kompenseerib hoiused kuni 100 000 eurot kliendi kohta ning ülejäänutel on lootus saada raha panga likvideerimisprotsessi käigus. Pangal varasid jätkub, sisuliselt ei pea Tagatisfond kauaks omal kulul hoiuseid välja maksma.
