ÄRILEHE KOMMENTAAR: RKAS kui järjekordne riik riigis?
Tänases Ärilehes avaldatud Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi juhi Urmas Somelari intervjuu võiks olla õppematerjal iga asutuse (mitte ainult riigifirma) juhile, kuidas mitte lahendada probleeme, mis on seotud klientide teenindamisega.
Esiteks tahab RKAS igal sammul rõhutada oma asutuse eraõiguslikku vormi ehk et 100% riigile kuuluv ettevõte on täpselt samamoodi erafirma kui seda oleks eraisikust omaniku puhul.
See võikski nii olla, kui RKAS-i loomise mõte ei oleks väga kitsalt määratletud ja selleks ei oleks riigiasutuste kinnisvaraga tegelemine. Aga nii just see on. See tähendab, et tegelikult ei ole ministeeriumitel, koolidel, vanglatel ja muudel riigiasutustel valikut, kes neile haldusteenust osutab – riik on võtnud eesmärgi, et riikliku kinnisvaraga tegelemine peab järk-järgult jõudma tervenisti RKAS-i kätte. Üks riigigümnaasium ei saa otsustada, kellelt ta koristusteenust ostab, ta peab valima Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi. Kas siin saab siis rääkida võrdsest konkurentsist? Et kui riigiasutusele, näiteks politseile RKAS-i pakutav ei meeldi, saavad nad teenusepakkujat vahetada?
Märkimisväärne on ka Somelari loogika, et „meie sõlmime riigiasutusega lepingu ega saa raha otse riigieelarvest, meile maksab see konkreetne asutus“. Aga asutuste raha tuleb ju justnimelt riigieelarvest.
Eriti küüniliseks teeb asja see, et kui enne RKAS-ile üleandmist said asutused oma tööd tehtud koheselt – kui sadas lund, lükkas „oma“ kojamees selle ära, kui keegi ajas tõesti hommikul kohvi maha, siis see ka hommikul koristati. Nüüd peab aga iga asutus väga täpselt kaaluma, kui palju on ta nõus RKAS-ile maksma – kas maksta jõutakse iga lumelükkamise ja iga kohvitilga koristamise eest või mitte. Iga liigutus maksab ja nähtavasti ajab RKAS näpuga hoolsalt järge.
Somelar ütleb ju selgelt – kui maksta ei jõua, pole mõtet piiksuda. „Meie põhifunktsioon on korraldada teenuste osutamine objektil ja me korraldame selle vastavalt kliendi võimalusele teenuse eest maksta.“ Mugavalt jätab ta ka mulje justkui PPA ei maksagi piisavalt, et kvaliteetset teenust saada. Tegelikkuses on aga PPA kulud RKAS-i teenustele üle minnes ainult kasvanud - viimaste aastatega lausa 70% ehk 8 miljoni võrra.
RKAS-i juhi intervjuust paistab selgelt välja, et loodud on järjekordne riik riigis, kus organisatsiooni juht justkui ei adu oma õigusi ja kohustusi. Muidugi on hea olla üleolev, süüdistada politsei- ja piirivalve asejuhti jauramises ja ajakirjanikku tellimusartikli kirjutamises, sest Somelar teab, et mida ta ka ei ütleks, ükski klient ju nende juurest ei lahku. Nad lihtsalt ei saa seda teha.
Kui rääkida nüüd sellest TRI*M indeksist, mille järgi konkreetne rahulolu-uuring läbi viidi, siis muidugi võib palle ja punkte ja protsente vaadelda erinevatel viisidel ja erinevates kontekstides. Kui aga konkreetse numbri sisustab seesama klient, kes teenusepakkujat madalalt hindas ja kinnitab, et tõepoolest ei olda teenusega rahul, siis mida on siin üldse vaielda? Fakt on ka see, et vastava indeksi põhjal on võimalik anda ka 70-80 punktiseid hindeid.
Kui Somelar demagoogitseb intervjuus, et kliendid, kes annavad madalaid hinnanguid ei ole kuidagi olulisemad kui teised, siis tegelikult teeb ta oma jutuga kõigile selgeks, et asi taandub rahale – kui sul ikka pole raha, siis sul pole ka õigust rahulolematuseks! Vot nii, mu kulla sõber*.
*viidates Somelari intervjuule, kus ta ütleb, et RKASi kehvadest tulemustest rääkiv artikkel „on tellimusartikkel, mu kulla sõber“.
