Arles Taal: miks on elekter äkki nii kallis?

ASi Viru Elektrikaubandus juhataja Arles Taal selgitab ajalehes Lääne Elu lihtsaid näiteid appi võttes, miks elektribörs ei toimi, ja pakub lahendusi, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Elektribörs on iseenesest hea mõte, ka Eestis, kuid see on halvasti teostatud. Hinna reguleerimiseks peab olema pakkumine tunduvalt suurem kui tarbimine, aga sellist ülisuurt elektrijaamade kogust ei ole mõistlik väiksele rahvale ehitada. Lätile ka mitte.

Praegune põhjamaade ühine börs on seepärast igati hea mõte. Toodame ühte katlasse, võimsuse ülejääk on suures plaanis piisavalt väike ja lokaalses mõttes piisavalt suur.

Pilti lihtsustades — vajame piima ja praegu müüvad meile seda Eesti Piim, Väike Piim ja kolm vanaema–vanaisa. Ühendused naabritega võimaldavad Läti Piimal ja Soome Piimal natuke ka pakkuda, aga mitte liiga palju — piimatorud ei luba suuremat läbilaskmist (ülekandepiirangud). Ka ei saa päris iga päev piima saata (Estlinki remont).

Uusi talusid saab lihtsalt teha, tuleb ise kokku leppida kõikide kadedate naabritega (kes nõuavad heakskiitmise eest näiteks 5% piimast; planeeringud ja keskkonnamõjud), ehitada piimatoru järgmise suure linnani ja maksta juurde ka Eesti Piima väike laiendus puhuks, kui lehm Minni mõnel päeval vähem piima annab (liitumistasud).

Muidugi peab igal Minnil olema eurosertifikaat ja hea ninaesine, piima rasvasisaldus ei tohi aasta jooksul muutuda ega olla alla normi (kvaliteedinõuded).

Lihtsustame pilti veidi suuremaks. Meie näites on Eesti Piima omanik riik ja ta saab igalt piimaliitrilt matti (dividendid), lisaks saab ta veidi matti võtta kogu tarbitavalt piimalt (käibemaks jm energiamaksud). Muidugi annab ta Eesti Piimale teisest taskust vaikselt tagasi (Narva jaamade keskkonnaprobleemide lahendamine).

Igal piima arvel aga on maks vanaema–vanaisa toetuseks (taastuvenergia tasu). Nõnda näeb igaüks, et ta maksab igalt piimaliitrilt sendi vanaemadele–vanaisadele ega aimagi, et teise tasku kaudu makstav Eesti Piima toetus on üüratult palju suurem vanaema–vanaisa maksust. Riik aga täidab turu ülla „avamisega“ lihtsalt oma kassat.

Selles energeetilises piimasupis ujuvad meil parteid eri suundades ja heal kodanikul on kõik sassis — kes tahab suurt Balti tuumapiimakombinaati, kes eriti tugevat Eesti Piima, kes ainult maad katvat vanaema–vanaisa võrgustikku.

Vara ja vähe!

Elektrituru juurde tulles on meie tarbija sattunud suure poliitika mängus santi seisu. Osta turult elektrit, kuidas tahad, ikka oled samas supis.
Tarbija visati sellele turule liiga vara — turg ei ole sellisel kujul tarbija jaoks valmis. Välisühendusi (piimatorusid) on vähe ja nad ei taga, et pakkujad põhja poolt saaksid meie turul müüa. Meie kokkulepped Läti ja Leeduga on savijalgel, liigagi selgelt on näha, et need mängivad, kuidas juhtub ja natuke ka omamoodi reeglite järgi. Meil ei ole selgelt paigas tarbijat kaitsvat süsteemi selliseks juhuks, nagu oli tänavu juunis — kaabel ja suured jaamad on remondis, elektrit pole kuskilt võtta. Nii saabki ka suurim tootja vabalt määrata talle kasuliku hinnanumbri.
Väikesed tootjad teeksid pildi veidi paremaks, kui neil oleks turulepääs veidigi lihtsam. Samal ajal on põiki ja risti ees meie oma kõrged kvaliteedistandardid. Ei taha me ju naabrimehe logiseva tuuliku pärast telereid vahetada.

Mida peab tegema?

Kuna börsisüsteemi ajutine tagasipööramine kõlab hullumeelse mõttena, tuleb leida mõistlikumaid lahendusi. Esimene ja kriitilisem on järelevalve terviksüsteem. Selline, kus riigipoolsel valvuril on õigus turu teatud eriolukordade puhul määrata energia hinda suletud süsteemi sarnase (kuid sisult lihtsama) reeglistiku järgi.

Näiteks siis, kui reaalset turuolukorda ei teki (puudub piisav kogus pakkumusi/ligipääs turule). Kui ikka kaablid põhja pool on rikkis, lõuna poolt pakkumine olematu ja oma jaamad remondis, tuleb omi tarbijaid kaitsta. Piima näitel — kodune perenaine saab 200eurose piima asemel veega putru teha, kuid jäätisevabriku seismapanemine ei tule kõne alla.

Teiseks, suure avatuse nime all varjatud toetuste maksmine peab saama läbinähtavaks. Kõik kulud, mis on seotud meie põlevkivijaamadega, tuleb arvel kajastada niisama läbinähtavalt, nagu on seda praegune taastuvenergiatasu. Taastuvenergiatasust aga peab näitama proportsioone eri energialiikidele. Ei saa olla, et räägime tuuleenergiatasust ja maksame selle nime all puidu ajamise eest Narva ahju. Paraku asi suuresti just nii ongi.

Energiaarvel peavad näha olema lisatasud: tuule/vee baasil taastuvenergia 0,0x eurot, biomassil taastuvenergia 0,0y eurot, jäätmetel taastuvenergia, taastumatute allikate keskkonnakahjude korvamine 0,z eurot; peale selle energia ja maksud.

Kolmanda sambana tuleb igati soodustada lokaalset energiatootmist, kas või keerulisema energiavõrgu hinnaga. Seega peab igal süsteemis oleval majapidamisel olema võimalus üüratute tasudeta hakata energiat võrku müüma ja selle eest ka taastuvenergiatasu saama.

Kui me ei saa loobuda kvaliteedinõuetest, ei pea me mikrotootmist ometigi muul moel raskendama. Vastavaid liitumistingimusi ei tohi aga lasta välja töötada neil, kellele selline liitumine tööd juurde tekitab (Elektrilevi). Praegu on Elektrilevil igati õigus piirata väiketootjaid, kes tekitavad nende süsteemile probleeme (kvaliteet, teistsugused liitumispunkti vajadused jne).

Riigikogu peab riiklikult tähtsa küsimusena otsustama meie tegelikud energiapoliitilised eesmärgid. Kas eelistame aatomienergiat, milline on põlevkivienergia tegelik eesmärk, kuidas tagame energeetilise turvalisuse ja sõltumatuse? Riiklike eesmärkide puudumisel ongi loomulik, et Eesti Energial on omad eesmärgid, majandusmüsteeriumil omad ja peaministril veidi erineval moel omad.

Igal juhul peaks energiapoliitikas olema riigi esimene klient tarbija kui riigi kodanik ja maksumaksja.