Milline oli teie esimene kokkupuude hasartmängudega?

See oli ilmselt Georg Otsa laevas, kus olid juba mänguautomaadid. Mälu järgi oli seal vist ka mängulaud. Mänguhasarti mul eriti ei olnud. Nägin, kuidas asi välja näeb ja et see pakub inimestele pinget.

Nõukogude aja lõpus olid Tartu bussijaama seinaääred mänguautomaate täis ja seal käis mängimas kirju seltskond. Kuidas tuli idee tuua Eestisse ameerikalik kasiino?

Kasiinodemõte hakkaski arenema bussijaamadest, kinode ja poodide eesruumidest. Need nägid koledad välja. Inimesed istusid üleriietes, suitsetasid, sülitasid maha. Kui ma 1991. aastal Las Vegasesse sattusin, siis mõistsin, kuidas tegelikult saab kasiinoasja lahendada ja kuivõrd viletsalt oli see Eestis korraldatud, kuigi kasiinosid meil juba oli: Palace hotellis Pekka Salmi kasiino, Sõpruses suurte saalidega Eldoraado, Monte Carlo. Neid kohti oli veel. Kuna korraliku kasiino nišš oli Eestis täitmata, siis eks ärimehed ikka tunnevad, kui tuleb nende võimalus, ja nii see asi alguse sai.