ARVAMUS: Läti päästeplaani mõju
Toona oli Läti majanduse kohandamiseks kaks tõsiselt võetavat võimalust. Esiteks lati devalveerimine, mis oleks välisinvestorite vaatenurgast muutnud madalamaks kohalikud nominaalpalgad ja suurendanud riigi konkurentsivõimet. Teiseks muudatused reaalmajanduses: madalam palgatase, mis vastaks enam tegelikule tööjõu tootlikkusele. See vähendaks tarbimist ning üldine hinnalangus suurendaks eksporditavate kaupade konkurentsivõimet.
Mõlemad variandid vähendanuks importi ja toetanuks eksporti, vähendades sel moel jooksevkonto puudujääki. Läti valis teise stsenaariumi.
See oli hea valik, sest majanduse tervenemine toimub korrektselt, kaitstakse kohusetundlikke hoiustajaid ja finantssüsteem on stabiilsem.
Devalveerimine oleks tekitanud pangandussektoris kohe pingeid, sest 2008. aasta lõpu seisuga oli 85,2% Läti elanikele antud laenudest eurodes (Eestis 83,6% ja Leedus 61,6%). Loomulikult oleks laenude välisvaluutas tagasimaksmine muutunud devalveerimise puhul palju keerulisemaks. Valitud kohanemisprotsess annab pangandussektorile enam hingamisruumi.
Siiski koormavad reaalmajanduses toimuvad muutused, millega kaasneb sissetulekute suhteline vähenemine ja suurem tööpuudus, panku ikkagi, sest hapuks minevate laenude maht tõenäoliselt suureneb, kuigi see toimub aegamööda ja sellega on lihtsam toime tulla.
Kiire euro kasutuselevõtt
Teisalt ei saa ükski riik lõputult kulutada rohkem kui ta teenib. Lühema aja jooksul saab liigset kulutamist rahastada varade müügi või välislaenudega, kuid lõpuks peab majandus ikkagi midagi tootma ja eksportima, et olla võimeline importima.
Kui euro–lati kurss püsib muutumatu, euro ei tule Lätis mõne aja jooksul käibele ja samal ajal ei vähene sõltuvus välisrahastamisest ega suurene majanduse konkurentsivõime, tuleb devalveerimine jälle Lätit kollitama, pealegi ajal, mil välisvõlgnevus on veelgi suurem. Läti keskpank mõistab seda ja rõhub ägedalt euro nii varasele käibele võtmisele kui võimalik.
Pärast euro käibelevõttu muundub valuutarisk puhtaks laenuriskis ühises valuutapiirkonnas. Kõik majanduse muutumisprotsessid toimuvad siis reaalmajanduses ja mitte enam valuutakursi kaudu.
Devalveerimisrisk pole kadunud
Seda, kui hästi Läti majandus kohaneb ja jõuab ajajärku, mil majanduse kasvunäitajad on jätkusuutlikud ning tootlikkus suurem, näitab aeg. Ilmselgelt ootab Lätit ees majanduslanguse ja inflatsiooni vähenemise ajajärk, mis kannab sotsiaalprobleemide ohtu, näiteks tööpuudusest tingitud suuremat kuritegevust. Rahvusvaheliste institutsioonide toetus Lätile viitab selgelt, et lati devalveerimist ei peeta esialgu vajalikuks, sest Baltimaade avatud majanduselt oodatakse pigem deflatsioonilist kohanemist. Kuna see on juba käimas, siis ei oleks Balti riikide valuutade devalveerimine praegustes oludes enam mõistlik. See tekitaks täiendavat ebakindlust, probleeme finantssektoris ning usaldamatust tarbijate ja ettevõtjate seas.
Eelnev ei tähenda aga seda, et Baltimaade valuutade devalveerimise risk oleks kuhugi kadunud. See otsus võidakse teha juhul, kui inimestel peaks kaduma usk kohalikku valuutasse ja seda hakataks massiliselt vahetama välisvaluuta vastu, mis avaldaks kohe survet keskpankadele ja vähendaks välisvaluutareserve.
Lõpetuseks võib öelda, et Baltikumis jääb küll püsima devalveerimise risk, kuid tuleb meeles pidada, et see ei pea kindlasti realiseeruma, sest kohalik majandus on võimeline kohanema ja seeläbi devalveerimisvajadust ära hoidma.
