Maksu kehtestamisega tekitatav segadus ja sellega kaasnev otsene kulu kujuneb pealinna ettevõtjatele ja linnakodanikele kokkuvõttes oluliselt kallimaks kui oodatav eelarvetulu. Lisaks teadmine, et Tallinn pole enam ettevõtluskeskkonnana see, mis enne.

Linnapea Edgar Savisaar ütles müügimaksust rääkides, et maks on sotsiaalse iseloomuga ja maksustatakse luksuskaupade tarbimine. Esialgse lubaduse kohaselt jäävad maksuvabaks ravimid, lastekaubad ja enamik toidukaupu. Kummaline, aga kas siis sokid mu jalas ning särk seljas on luksuskaubad? Samuti enamik muid esmatarbekaupu, mida poeriiulil leiva, saia ja piima kõrval pakutakse. Ja toidukaubagi puhul pole selgust, milliseid kaubagruppe maksustama hakatakse. Suure poeketi – nagu Selver seda on – juhatuse liikmena oskan ainult aimata, mis kaubanduses juhtuma hakkab.

Enamik lugejaid ilmselt ei hooma, kui tähtis see maksuna nõutav 1% kogutulust ühele ettevõttele. Mis see protsent siis ära ei ole, mõtlevad tõenäoliselt ka linnaisad. Tänavu esimesel poolaastal oli jaekaubandusettevõtete kogukahjum 189 miljonit krooni, mis moodustas –1% kogu müügitulust. Head ajad silmapiiril ei paista, seega suurendaks plaanitav müügimaks veelgi kahjumeid. Selge on see, et uue maksuga kaasnevat koormist jagatakse koos tarbijaga ja kahjuks ka töötajatega.

Maks tooks kaasa suure tohuvabohu ettevõtete IT-süsteemides. Üleriikliku poeketina ei taha me, et Tallinna müügimaksu tõttu sattuks löögi alla Võru või Paide elanikud. Klient on harjunud sellega, et ühe keti poodides on ühtsed hinnad. Olukord on hull, kui tuleb sortida, millist kaupa maksustatakse ja millist mitte – see tähendab sortimendis olevate toodete alamkategooriate ümberjagamist ning uue hinnakirja loomist. Maksustatavate toodete andmebaasi maht tuleb dubleerida, kui see ei õnnestu, siis tähendab see miljoneid kroone IT-süsteemi arenduskuludena. Lisarida ostutšekil – kliendile arvatavasti peab uut maksu eraldi näitama – võib tehniliselt  osutuda kallimaks kui tavalise hinnamuutuse kajastamine.

Inimesed võivad töö kaotada

Kui infosüsteemi muudatused on liigkallid, siis on valikuks kogu poeketis toimuv hinnatõus. On see hea alternatiiv? Kaupmehed teavad hästi, et klient on praegu väga hinnatundlik. Osa kaubagruppide hinda protsendi võrra tõsta on keeruline olukorras, kus konkureerivates kettides maksavad Kirde sai ja Toolse leib sendi pealt ühepalju. Ettevõtted käsitlevad oma läbimüüki ketipõhiselt kogu Eesti arvestuses, mitte Tallinna-põhiselt. Ma ei tea praegu, kuidas raamatupidamislikult korraldada eraldi maksukogumine Tallinna jaoks.

Kauplustes on müügil fikseeritud hindadega kaubad nagu näiteks ajakirjad ja piletid. Kuidas Tallinn uue maksu valguses neid tooteid käsitleb? Kui Autolehe kaanehinnaks on 24.90, siis milline on tegelik hind? Kaupmehed ei saa ega soovi hinnatõusu enda kanda võtta, see oleks nii ebaõiglane kui ka majanduslikult võimatu. Hea küll, suured ketikauplused elavad maksutõusu lõpuks üle, kuid mis saab väikestest kauplustest? Neil on niigi kõrgemad sisseostuhinnad ning kui väljamüügihinnale lisandub veel 1%, siis nende saatus on küll ähmane.

Probleemi ees on ka kogu teenindussfäär, sest maksuseaduse järgi on ka teenus müük. Ehk siis ka juukselõikus on müük ja ka restoranipraad on sisuliselt müük. Kuidas käsitleb pealinn seda müügivaldkonda? Küsimusi on hulgi, aga vastuseid veel mitte.

Kui üksikettevõtte seiskohalt on olukord murettekitav, siis ettevõtlust üldisemalt vaadates asi veelgi halvem. 150 miljonit krooni, mis läheb ettevõtlusest välja, saaksid ettevõtted kasutada oma arenguks ja käidelda oma sektoris, et olla jätkusuutlikud. See kehtib just väikeettevõtete kohta. Samal ajal muu

Euroopa püüab väikeettevõtlust intensiivistada – see valdkond loob töökohti juurde ning vabastab riigi töötutele maksmise kohustusest. Praegu on Tallinnas muu hulgas tekkimas olukord, kus nokk kinni, saba lahti ja vastupidi, ühest küljest loob pealinn sotsiaalseid töökohti, teisalt jälle teeb müügimaksu kehtestamisega tegelikult kurja oma elanikele – neist paljud on tööl kauplustes, kus neid peagi võib lõpparve oodata.