Müügimaks kehtestati omal ajal kohalike maksude seaduse alusel ja Tallinn lähtus seega riigi kehtestatud õigusaktidest. Kohalike maksude seaduses ei olnud sätestatud, et müügimaksu ei või kohaldada aktsiisikaubana vedelkütusele. Kohalike maksude seadus sätestas ühemõtteliselt, et müügimaksuga on maksustavad kõik jaekaubad ning teenused. Seega on tegemist Eesti Vabariigi poolt aktsiisidirektiivi ebakohase ülevõtmisega.

Kui Tallinna linnal tekib kohustus maksta tagasi aktsiisikaupadelt tasutud müügimaks, siis on see käsitletav linnale kahju tekitamisena, mille hüvitamise kohustus lasub riigil. Tallinna linn on ennetavalt esitanud kohtule kaebuse riigilt kahju väljamõistmiseks ja selles asjas oli kohtumenetlus peatatud.

Olgu siinkohal täpsustatud, et Euroopa Kohtu lahend puudutab ainult aktsiisiga maksustavaid kaupu ja ei ole laiendatav kogu müügimaksule ning seega puudutab see ainult väiksemat osa müügimaksust.

Ka ei anna Euroopa Kohtu lahend täiendavaid aluseid ettevõtjatele nõuda nende tasutud müügimaksu tagastamist – see võib puudutada ainult neid ettevõtjaid, kes on seaduses sätestatud tähtajal esitanud müügimaksu tagastusnõuded ja vaidlustanud Tallinna Ettevõtlusameti maksuotsused kohtus. Nendeks ettevõtjateks on Statoil, Alexela, Neste, Olerex, Winestore ja Rimi. Ent uusi tagastusnõudeid ettevõtjad esitada ei saa, sest tagastusnõude esitamiseks seatud 3-aastane tähtaeg on möödunud ning nõuded on aegunud.

Kes võitis müügimaksust?

2010. aasta 1. juunist kehtestati Tallinnas üheprotsendiline müügimaks, millega maksustati maksukohustuslase poolt Tallinna linna territooriumil müüdud kaupade ja teenuste maksumus müügihinnas. Müügimaksu ei kohaldatud toona ravimitele, toidu- ja lastekaupadele.

Mis üldse tingis pealinnal vajaduse leida võimalusi eelarve stabiliseerimiseks? Meenutagem, et 2009. aastal otsustas riik vähendada omavalitsustele eraldatavat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-le ja tõstis 2009. aasta suvest peaaegu et „üleöö“ käibemaksu kaks protsenti, mis tekitas üleüldise pahameeletormi.

Riik tulumaksuosa vähendamisel aga omavalitsustele teisi alternatiive-katteallikaid tekkinud puudujääkide asemel ei pakkunud, kui vaid rahandusministeerium soovitas toona kohaldada kohalikke makse, mida Tallinn just tegigi.

Ent just tänu Tallinnas kehtestatud müügimaksule suutsid Toompea poliitikud pöörata tähelepanu käibemaksu tõusult pealinnale, justkui olnuks Tallinna müügimaks ka üle-Eestilise hinnatõusu põhjustaja. Rääkimata ettevõtjatest, kes said pealinna müügimaksu ettekäändeks tuues hindasid tõsta. Mäletatavasti valmistus samal ajal ka Eesti eurole üleminekuks 2011. aasta 1. jaanuarist ja keskvalitsus tegi kõik endast sõltuva, et veenda rahvast selles, et peagi käibele tulev euro hindasid ei tõsta.

Lõppeks lõikasid-lõikavad müügimaksust kasu kõik peale tarbija – poliitikud, ettevõtjad ja juristid on hauganud sellest oma osa – ent kokkuvõttes maksab kohtukulud, täiendavad maksumäärad inimene ehk tarbija.

Kokkuvõtvalt – oleme seisukohal, et Euroopa Kohtu lahend on küll oluline, aga ei anna siiski alust esitatud kaebuste rahuldamiseks, sest esinevad täiendavad alused kaebuste rahuldamata jätmiseks. Nii on ettevõtjad maksukulu kandnud edasi tarbijale, kes on reaalselt müügimaksu ettevõtjatele tasunud. Teisalt tähendaks müügimaksu tagastamine ettevõtjate alusetut rikastumist, mis ei ole samuti põhjendatud. Just eelnimetatud põhjustel ka vaidlused müügimaksu tagastamise üle jätkuvad.