Bibliofiile on Eestis tuhatkond
Raamatute küllus sunnib neid kollektsioneerivaid inimesi ehk bibliofiile tegema valiku, mida koguda. 35 aastat sellesse kilda kuulunud Vallo Raun tunnistab, et nooruses hirmutas teda kujutluspilt väikesest voodist, mis on ümbritsetud laeniulatuvate raamatuvirnadega.
Raun tahaks omada iga oma raamatuga aktiivset suhet. Seepärast asetas ta ka oma kollektsioonile väga ranged ajalised ja mahulised piirid. Raun kogub vaid raamatuid, mis on ilmunud enne 1917. aastat, ning tal ei ole neid kunagi rohkem kui 6000 köidet. Kui kollektsioon sellest piirist üle jõuab, loobub Raun mõnest tema jaoks vähem olulisest trükisest. Tema kogu jaguneb kuude valdkonda, milleks on pärisorjuseaegne veerimislektüür, ilukirjandus, kooliõpikud, tarbekirjandus, kalendrid ja perioodika.
Juri Lotmani raamatukogu suuruseks oli 20 000 köidet. Rauna sõnul on suuri, üle kümne tuhande köitega kogusid Eestis päris mitu. Tema hinnangul leidub Maarjamaal tuhatkond inimest, kes mingil määral raamatuid koguvad. See tähendab, inimest, kes teatud huviala põhjal raamatuid soetavad ? suvalisel alusel ostmist ta kollektsioneerimiseks ei pea.
Üks korter endale, teine raamatutele
?Vanad kogujad käivad küll tihti vaatamas, aga väga harva leiavad midagi,? tõdeb antikvariaadiosakonda omava kaupluse Raamatukoi juhataja Margo Matsina. Tema on meeleldi nõus kollektsionääriks nimetama ka inimest, kes ei ole seadnud endale kõrgemaid eesmärke kui näiteks kõigi sarja ?Seiklusjutte maalt ja merelt? raamatute või Agatha Christie teoste omamine.
Suuremate raamatukogude hoidmine on omaette kunst. Matsina teab Mustamäel elavat kogujat, kellel on ühes trepikojas kaks kahetoalist korterit ? üks endale, teine raamatute tarvis. Raun pajatab võrumaalasest, kes raamatute tarvis eraldi hoone ehitanud.
Põhjused, miks inimesest saab bibliofiil, on Matsina meelest reeglina seotud kultuurihuviga ? raamatulembus kujuneb mingil hetkel kollektsioneerimiseks. Hakatakse koguma näiteks oma kodukandi või huvialaga seotud teoseid. Möödunud aasta märtsis surnud kirjandusteadlane Eerik Teder kogus autogrammide või autograafidega eesti ilukirjandust. Tema kollektsioon ulatus 10 000 köite kanti, selles oli esindatud peaaegu täies mahus näiteks kõigi olulisemate välis-Eesti kirjanike looming. Oma erialaste teoste kollektsionääre on Matsina sõnul suhteliselt vähe, enamasti tekib kogumiskirg seoses mõne töövälise hobiga.
Mõnel on hobi ka pärilik ? jätkatakse vanematele kuulunud kogu täiendamist. Matsina tunnistab siiski, et sagedamini saab näha, kuidas järeltulijad kollektsiooni müüki panevad. Kaupmehele on muidugi meeltmööda, kui raamatud ringlusesse tagasi jõuavad.
Rauna kollektsionääriaastatesse jääb kaks kõrgaega. Neist esimene jäi tema bibliofiilitee algusesse ja selle võib kokku võtta vana tõdemusega ? ühe õnnetus on teise õnn. Tegemist oli ajaga, mil kolhoosikorra mõjul maaelu järjepidevus kadus, inimesed linnadesse kolisid ja paljud raamatud seetõttu pööningutele või aitadesse laokile jäid. Teine tippaeg aga jõudis kätte 1992. aastal Eesti krooni saabumisega, mil paljud tundsid, et võivad oma vanad raamatud müüki panna, kuna lõpuks ometi makstakse nende eest õiget raha.
Nõukogude aeg oli teadagi kummaline ? Rauna sõnul oli tollal lihtsam leida mõnd üliharuldast ilmalikku teost kui üpris suure trükiarvuga religioosset raamatut. Viimaseid lihtsalt ei tunnistatud vanaraamatuteks ega võetud seetõttu antikvariaati müüki. Kui ilmalike trükiste puhul tunnistati vanakirjanduseks kõik 1870. aastale eelnenu, siis piiblite puhul vaid näiteks 2-3 esimest eestikeelset trükki, mis pärinevad üle sajandi jagu varasemast ajast.
