Kui nad lükkavad referendumil tagasi kreeditoride pakkumise, võivad nad kogeda oma versiooni meie kogetust.

Nii Kreeka kui Nõukogude Liidu majanduste hävimise kohta on erinevaid teooriaid, on põhjused on sarnased – vasakpoolne valitsus ei saanud tasuda heaoluühiskonna kohustusi ega suutnud pakkuda oma kodanikele töötavat infrastruktuuri ning ei omanud ligipääsu väliskapitalile.

Nagu Kreeka maksejõuetuse järel ei omanud Nõukogude Liit aastaid enne hävingut ja Venemaa kohe selle järel ligipääsu rahvusvahelisele võlaturule. Kujutage ette olukorda, kus majandus kukub, kuid riik ei suuda laenu saada.

Nõukogude Liit üritas probleemist mööda nihverdada trükkides elatustaseme säilitamiseks raha. Selle tagajärjel kasvas 1991. aasta kolmandas kvartalis nõukogude kodaniku palk enam kui kahekordseks. Samal ajal püüdis Gorbatšovi valitsus piirata hinnatõusu. Selle tulemusel kadus pea kõik poelettidelt müügilt. Olid seebi-, tee-, suhkru-, suitsu- ja viinatalongid. Muidugi oli ka must turg ja valuutapoed. Ametliku kursi järgi maksis üks dollar 1,75 rubla, kuid mustal turul oli dollar väärt 30 rubla.

Kui Kreeka ütleb ei, siis tabab Kreekat pehme versioon Nõukogude majandushävingust. Kuna eurosid ei ole piisavalt, siis peab valitsus hakkama varsti maksma ametnikele palka mingite väärtust kaotavate paberilipakatega. Syriza võib proovida teostada põhikaupade hinnakontrolli. Koheselt lööb õitsele nii kauba kui valuuta must turg.

Võib ju väita, et Nõukogude majandus oli suletud ja Kreeka oma on avatud. Kuna Kreeka kehtestas kapitali liikumisele piirangud, siis viimane enam ei kehti. Kui valitsus lubab anda inimestele vaid nii vähe raha, millest jätkub üheks päevaks toidu ostmiseks, tekitab see vaid kaupade varumist. Kui Kreeka hakkab maksma palka eurode asemel paberilipakates, on see silmapaistev sarnasus Nõukogude kodanike kogetuga.

Kui Kreeka ei kehtesta hindadele piiranguid, siis kogetakse sarnast šokki, mida Venemaa kodanikud 1992. aastal – vabasid hindu. Rahatrükk oli jätkuvalt ainus riigisektori rahastamise vahend, kuna Venemaal muud sektorit ei eksisteerinudki. 1992. aastal ulatus Venemaal inflatsioon 2600 protsendini. Raskused tulid kohe. 1992. aastal kukkus vene majandus 19% ja enesetappude arv kasvas 17%.

Pensionärid said enamvähem regulaarselt pensionit, kuid seda oli liiga vähe, et midagi osta. Pensionärid hakkasid kerjama. Kriminaalide elu õitses – majandusstressi ajal kasvas nii korruptsioon kui väljapressimised. Lisaks altkäemaksude võtmisele ja varastamisele oli võimalik teenida raha erasektoris. Eelistatult välisfirmas või sellega ühisettevõttes. Parimal juhul saadi palka dollarites või muus kõvas valuutas. Kui palka maksti sularahas, siis keda huvitas maksude maksime - elu oli niigi halb. Kreeka väikeettevõtete omanikud ei ole samuti kunagi makse maksnud ja keelduvad krediitkaardimakseid vastu võtmast.

Siiski, kreeklased kannatavad meie hädadega võrreldes tagasihoidlikult, jätkas kolumnist. Turistid tulevad Kreekasse ka edaspidi ja seetõttu on kreeklastel valuutale lihtsam ligipääs, kui moskvalastel 1992. aastal. Kuigi Kreeka valitsus on vasakpoolne, võib ta ometi vältida mõningaid Venemaa vigu. Näiteks ei anna värskelt trükitud rahatähtedega laenu tööstusele ja põllumeestele. Selleks võib tekkida kiusatus – IMF ei teosta enam järelevalvet.

Kreeka peaminister Alexis Tsipras jätkab oma valijatele korrutamist – Euroopa ei julge Kreekat euroalast välja visata. Kuid pidage meeles – 1991. aasta märtsis lubas Boris Jeltsin, et Nõukogude Liit ei lagune mitte kunagi.

Kui Kreeka ütleb referendumil „ei“, lahkub Kreeka euroalalt ja ka Euroopa Liidust. Siis tulevad alles õiged halvad ajad. Hea uudis on see, et kui meie elasime oma halvad ajad üle, elavad ka kreeklased omad hullud ajad üle. Inimesed on vastupidavad ja kohanevad.

Referendumi „jah“ tähendaks tõenäoliselt uut valitsust, mis on ehk nõus karmimate kohustustega ja võib saada osalise võlgade andeks andmise osaliseks. Elu on ikka raske, kuid välise toega. See on kindlasti parem, kui meil oli veerand sajandi eest.