TIIT VäHI ettevõtja, Koonderakond

Tallinna börsil oli eelmisel nädalal järjekordne "must neljapäev" ehk kukkumine järjekorras juba "läbi kolmanda korruse".

Senised kirjutised on analüüsinud börsikrahhi finantsilistest seisukohtadest lähtuvalt kui paratamatust, mis on tekkinud tulenevalt paljude negatiivsete faktorite juhuslikust koosmõjust. Mina juhusesse ei usu. Olen nõus, et asjad võivad tuleneda lollusest, aga veelgi sagedamini tulenevad nad lolluse geniaalsest kasutamisest.

Loodan, et analüütikud, kes saavad kasutada börsi tehingustatistika andmeid, ilmutavad üsna lihtsalt börsikrahhi anatoomia, krahhi põhjustajad ja manipulaatorid, muidugi kui nad seda soovivad ja kui nad soovivad avaldada krahhi tegelikud põhjused.

Võib püstitada kaks versiooni börsikrahhi tekkimisest.

üldlevinud arvamus on, et juhtunu on juhuslik, mitmesuguste negatiivsete faktorite kokkulangemisest põhjustatud kriis, mis tulenes pangajuhtide valearvestusest, oli meedia poolt tahtmatult ette valmistatud ja tingitud masside eufooriast ning rikastumissoovist. See eeldab, et kriisi põhjus oli lollus ning selle võimendumine. Raske on uskuda lollusesse, kui ainsasse kriisi liigutavasse jõusse eriti juhul, kui tegu on pankuritega.

Teine versioon on, et tegemist pole juhtimisvigade, vaid hoopis geniaalsusega.

Analüüsigem ja püüdkem mosaiiki kokku panna teisest versioonist tulenevalt, mille järgi 1997. aasta kevadsuvel mitmed huvitatud isikud, kellel oli piisavalt tarkust ning vahendeid väärtpaberituru mõjutamiseks, mängisid läbi stsenaariumid varade ja pangadusturu ümberjaotamiseks.

Igasugune versioon peab tuginema faktidele ja need ma esitan.

Kevadsuvel võtsid Eesti kommertspangad välislaene, mida nad ohtralt klientidele aktsiate ostmiseks repo- ja marginalivõimenduste kaudu pakkusid. Sellele sekundeeris ajakirjandus, propageerides kiiret rikastumist. Tekkis ostubuum, investorite ootused olid ülioptimistlikud.

Augustiks olid hinnad börsil kerkinud kiiremini, kui seened pärast vihma. Välisinvestorid, samuti mõned Eesti investorid, kes asja natuke jagasid, said aru, et tekkimas on börsimull ning hakkasid positsioone vähendama ja teenitud kasumit välja võtma. Aktsiahinnad hakkasid mõõdukalt langema.

20. oktoobril ilmus "The Economistis" hoiatus Eesti valuutakriisi ohu eest. See oli signaal stsenaariumi käivitamiseks. Eesti suuremad pangad ning pankade sidusfirmad-turutegija= d paiskasid aktsiad müügile. Maaklerid forsseerisid müüki, mille tulemusel aktsiahinnad langesid 23. oktoobri "mustal neljapäeval" järsult 15,3 protsenti. See oli langemise esimene korrus.

Edasi turg korraks stabiliseerus. Ajakirjanduses ilmusid eufoorilised intervjuud á la "Lääne imperialistlikud spekulandid ei suutnud kukutada krooni", "Valuutakomitee süsteem on unikaalne ja kindel", "Me oleme targad, me oleme ilusad". Rääkisid need, kes ei teadnud, millest nad rääkisid ning need, kes teadsid, millest ei tohtinud rääkida.

Järgmine hinnalangus oli seotud Hongkongi, New Yorgi ja maailma börsilangustega, kuid meil oli see oluliselt järsem vaatamata sellele, et Eesti väikese raha- ja väärtpaberituru seotus maailma turgudega nii suur olla ei saa. Põhjus oli Eesti-sisene, maailmaturu langus oli ainult ajend. Seda väidet kinnitab Dow Jonesi jõudmine tagasi esialgsele tasemele.

Järjekordne "must neljapäev" Tallinna börsil oli 6. novembril, kui Talse langes kokkuvõttes 14,4 protsenti, kuid langus küündis päeva keskel isegi 20 protsendini. Seekordse "musta neljapäeva" põhjustas suurpankade samaaegne otsus nõuda investoritelt repoportfellide katteks täiendavate varade või aktsiate pantimist ning uut, pea kaks korda kõrgemat intressimäära. Investoritel jäi valida, kas lasta aktsiad sundmüüki koos esialgselt aktsiate ostmiseks sissemakstud raha osalise kaotamisega, või leida ja anda täiendavad garantiid lootuses, et aktsiahind hakkab tõusma. Enamus oli sunnitud laskma aktsiad sundmüüki, seega käivitus pikk kukkumise protsess läbi "kolmanda korruse", mis ongi stsenaariumi vahe-eesmärk. Selle tulemusena müüvad investorid aktsiad sundmüügi tingimustel odava hinna eest, pankade sidusettevõtted ja investorid, kel on raha, passivad momenti ja ostavad aktsiad kokku kaks korda madalamate hindadega, kui müüsid neid "esimese korruse" kukkumise ajal ja odavamalt kui on aktsiate tegelik väärtus.

Nii viiakse ellu püstitatud eesmärk, mille tulemusel väikeinvestorid kaotavad oma säästud pluss korteri või maja, juhul kui need olid panditud. Ettevõtted, mis osalesid börsil käibevahendite või laenuraha arvel, lähevad pankrotti, mille tulemusel väheneb sisemajanduse koguprodukt. Riik, ja eriti Tallinna börs, kaotavad mõneks ajaks usaldusväärsuse. Sissetuleva raha hind kallineb, laenuintressid tõusevad, selle tulemus on omakorda majanduskasvu vähenemine. See on hind, mida tuleb maksta juhtimisvigade eest nii riigil kui investoritel.

Stsenaarium nägi ilmselt ette pangandusturu ümberjaotamist. Sellele viitab vihane pankade sõda, mis puhkes samuti kevadel ja pole siiani vaibunud. Ma pole hindaja, kas raskustesse satuvad need pangad, mis planeeriti, kuid suuri väärtpaberiportfelle omavatel mitmetel väiksematel pankadel on rasked päevad juba käes. Ma ei imesta, kui veel tänavu aastal teatavad mõned pangad ühinemisest ja seega on pangandusturu ümberjaotamine saavutatud.

Kes võis käivitada selle stsenaariumi? Arvestades Eesti väärtpaberituru kitsust, piisanuks ühest Eesti juhtivast kommertspangast, kel on piisavalt vahendeid turuga manipuleerimiseks. Teised mängisid mängu kaasa tahtmatult.

Momendil on hindade languse tõttu kõik kaotajad. Kus on asja korraldamise mõte? Praegu on näiliselt kaotajad kõik, kuid ainult näiliselt, kui lähtuda aktsiate turuhinnast, mis peegeldab antud päeva aktsiate müügihinda. Samas investorid, kes arvestavad oma investeeringu väärtust osaluse suuruse kaudu firmas, tingimusel, et osaluse suurus on säilinud, võivad vaatamata momendi aktsiahindadest tulenevatele halbadele numbritele osutuda rikkamaks, kui firma, mille aktsiaid nad omavad, kuid mis pole oma tegelikku väärtust kaotanud. Halvasti käib nende investorite käsi, kes on kasutanud laenuraha ja peavad hakkama maksma oluliselt suuremaid laenuintresse.

Kaugel on põhi? Tahan väita, et püstitatud eesmärk saavutatakse "kolmanda korruse kukkumise" kaudu ja "neljandat korrust" ei tule. Kui palju on kolmandal korrusel treppe, näitavad järgmised päevad. See sõltub kui ühtselt ja valusalt soovivad pangad astuda lühikese raha kasutajate varvastele (eilne "must esmaspäev" näitab, et väga ühtselt ja väga valusalt). See sõltub otsustajate ja kõrvaltvaatajate positsioonide aktiivsusest ja intensiivsusest.

Eesti Pank ja valitsus on otsustanud tõsta pankadele kapitali adekvaatsuse suhtarve ja viia ligi 500 miljonit krooni kodumaistest pankadest välja. Selline poliitika vähendab rahaturu likviidsust just börsilanguse haripunktil ja kindlasti võimendab "kolmanda korruse" langemist. Ilmselt repotehingute tingimustest tulenevate sundmüükide tõttu jätkavad hinnad börsil langust, seejärel turg stabiliseerub ja algab aktsiahindade uus tõus. Perekondade arv, kellele kuulub arvestatav vara Eesti riigis, hakkab vähenema 30-le.