Bransonile meeldib "jah" öelda. Kas Eesti e-residentsuse meeskond oleks pidanud lähenema teisiti?
Branson kirjutas hiljuti oma väga polulaarses blogis järgmist:
„Isegi kui mul ei ole mingit arusaama, kuhu ma lähen, eelistan ma öelda „jah", selle asemel, et öelda „ei". Julge hundi rind on rasvane."
Ta õppis „jah" ütlemise positiivseid külgi tundma juba varakult ja kasutas neid teadmisi oma Virgini impeeriumi üles ehitamiseks.
„Kui keegi pakub sulle suurepärase võimaluse, aga sa ei ole kindel, kas saad sellega hakkama, siis ütle jah - hiljem võid õppida, kuidas seda või teist teha," kirjutas mees.
Selgelt on Branson tegija mitte rääkija.
Bransoni julget pealehakkamist näitab hästi tema otsus luua Virgin Australia Airlines. Ta tegi seda, kui lennufirma Euroopa osa Virgin Expressi finantsjuht otsustas kolida perega tagasi kodumaale Austraaliasse. Bransonile ei meeldinud idee, et ta kaotab väärt töötaja, kuid hindas seda, et mees asetas perekonna tööst ettepoole. Branson andis mehele teada, et kui too soovib Austraalias mingit äri ajama hakata, siis võivad nad koostööd teha. Eks siis näis, mis välja tuleb.
Endine töötaja käiski välja odavlennufirma idee ja Branson oli kohe nõus. Ta nõudis põhjalikumat plaani ning ekstöötaja oligi sellega järgmisel päeval tema ees.
Branson hoiatab siiski, et „jah" ütlemine võib olla risk, aga paljudel juhtudel on see risk, mis toob ka tulemuse.
„Elu on palju lõbusam, kui sa ütled jah! On imeline, kuidas üks väike sõna võib sind viia uskumatute seikluste keskele!"
Nüüd siis kõik Richard Bransonile helistama.
Ärileht kirjutas oktoobri lõpus, et EAS kostitas Helsingis toimunud Nordic Business Forumil Richard Bransonit 5500-eurose õhtusöögiga. Talle tutvustati e-riiki ja loodeti, et ehk on mees nõus saama ka e-residendiks. Oleks see ju suurepäraseks reklaamiks. Paraku laitis Bransoni meeskond idee maha. Võib-olla oleks pidanud miljardärist „jah-mehega" siiski otse suhtlema. Oleks selle õnnetu "jah-i" kätte saanud. Või oleks see olnud peris õnnelik jah?
