„See on alati kellegi teise süü,” leidis eurogrupi juht Thomas Wieser kõikide kriisi põhjuste teooriate ühisnimetajaks. See on alati kas riigivõlakirjade kriis või euroala kriis. „Kõige täpsem kirjeldus on, et me oleme (arenenud tööstusriikide majanduste – toim) võlakriisis.”

2010.aastal olid viis suuremat majandust kahanemise järjekorras USA-l, Hiinal, Jaapanil, Indial ja Saksamaal. Aastal 2020 on aga viieks suurema majandusega riigiks vastavalt Hiina, USA, India, Jaapan ja Venemaa. Mis ei tähenda seejuures, et Saksamaa SKT ei suureneks. Teistel riikidel suurenevad lihtsalt palju rohkem.

Peter Bofinger, Würzburgi ülikooli professor ja üks Angela Merkeli majandusnõunikest leidis, et struktuursed reformid on ülehinnatud. Tema sõnul on kriisi manuaalis märksõnad konsolideerumine ja kokkuhoid, mis pärsivad kasvu. See peaks idee kohaselt tulema struktuursetest reformidest. „Struktuursete reformide viga on see, et neid on raske hinnata ning otsustada, kas reform on tõesti käiku läinud või on ainult parlament seda otsustanud,” leidis professor. 

Kriisiriigid on teinud palju, et oma majandust kohandada. „Struktuursete reformide loogika on see, et üritatakse turujõude tugevdada. See on ilus. Kuid kasv saab tulla ainult siis, kui on üldine majanduslik keskkond, mis seda soosib. Kuid kui ollakse kriisis ja tehakse näiteks töötajate vallandamine lihtsamaks, mis on ka omamoodi struktuurne reform, ei pruugi see tähendada, et palgatakse kergekäelisemalt. See võib tähendada seda, et rohkem inimesi kaotab töö.”

Loe edasi, mis toimub Euroopa majanduses ja millised lahendusettepanekuid Brüsselis arutatakse.