Vastuvõetud uus pärimisseadus, mis jõustub järgmise aasta algusest, asendab senise pärandi vastuvõtu süsteemi loobumissüsteemiga. Enne seaduse vastuvõtmist jagati meedias selgitusi, kuidas pärijatele muutub olukord lihtsamaks, et enam ei pea notari juurde minema ja pärand läheb üle automaatselt.
Mida see pärija jaoks aga tegelikus elus tähendab? Ei ole ju mõeldav, et pärija ilmub näiteks panka lihtsalt teatega, et tema ongi äsja lahkunud isiku X pärija, kellele on pärand automaatselt üle tulnud, ja antagu nüüd talle kogu lahkunu kontodel olev raha. Nii see ei olegi.
Ka uue seadusega kehtestatud loobumissüsteemi korral peab pärandit vastu võtta sooviv pärija notari poole pöörduma. Võib juhtuda, et korduvalt. Kõigepealt pärimismenetlust algatades, mil pärija peab esitama notarile notariaalselt tõendatud (!) avalduse. Notar sooritab pärimismenetluse, esitab andmed pärimisregistrile, teatab pärimismenetlusest Ametlikes Teadaannetes, korraldab vajadusel pärandvara inventuuri ja kui pärimisõigus on piisavalt tõendatud, väljastab pärimisõiguse tunnistuse. Nii et vaatamata pärandi automaatsele üleminekule on pärijal ikkagi oma õiguste teostamiseks vaja notarit ja pärimisõiguse tunnistust.
Huvitav on aga uue pärimisseaduse järgi pärandvara inventuuri tegemine. Inventuuri käigus koostatakse pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang. Kui veel kehtiva süsteemi korral võib notar teha pärandvara inventuuri tegemise ülesandeks pärijale, testamenditäitjale või muule isikule, siis uue pärimisseaduse kohaselt saab notar inventuuri tegijaks määrata ainult kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas pärand on avanenud. Uut seadust vaadates tundub küsitav, kas pärija jaoks muutub midagi ka tegelikult lihtsamaks. Aga vähemasti kohtutäituritele on tööpõld tagatud.
