Istumisasendi kõrgusega tuleb mõnda aega harjuda. Isegi kui sa oled eelmises elus olnud kaubikujuht või džoki, on rooli tagant avanev vaade selline, mida võiks koduseks nimetada näiteks naftatankeri kapten. Tahaks olla pikk, aga kasv ei luba? Pole hullu, nupuvajutusega on võimalik lähemale liigutada mitte ainult rooli või istet, vaid ka pedaale.

Kõige rohkem üllatab käigukang. Kui üldiselt on Cadillac täis modernset tehnoloogiat ja lahendusi, siis käigukang on nagu nostalgilise muigega tehtud hommage ameerika autokultuurile, kus väga palju aastakümneid tagasi löödi tummine käigukang roolisambasse ja ei ole veel saabunud kuningas Arthurit, kes selle sealt Excaliburina välja tõmbaks. Võib-olla ongi meie maailm liiga puutetundlik ning Escalade’i käigukang on veel üks viimastest mõnusatest kiiksudest, mis autot ja juhti ühendab enne, kui isesõitvad robotautod suure turvalisusega ja väga vähese sõidurõõmuga saabuvad.

Istet paika sättides avastan esimese asjana massaažifunktsiooni. Järgneb kümme minutit erinevatel režiimidel mudimist, millest kõige tugevamad kaotavad igasuguse vajaduse kaubanduskeskuses kaheeurost massažitooli kasutada. Kahjuks ei õnnestunud teha mitmetunnist maanteesõitu või karmi bodypump-treeningut, et istme tegelikku kasutegurit proovida.

Massaaži ajal seon telefoni auto meediasüsteemiga (tõrgeteta), tutvun primaarsete funktsioonidega, nagu suunatulede ja kojameeste kangiga ning elektriliselt avatava kindalaekaga, ja olengi valmis linnaliiklusesse sukelduma. Hiiglaslikust mootorikattest natuke ettepoole, ühe halli ja silmapaistmatu pereauto tagaluugile, kuvab HUD (head-up display) sõidukiirust ja stereos mängiva Metsakutsu loo nime „Ära mine närvi“. Selles autos ja pärast massaaži? Pole plaaniski.

Foor. Punane tuli. Esimene positsioon. On aeg. Ilma mingi valehäbita vajutan rohelise süttides gaasi põhja. Ja kohe ka piduri. Rohkem kui 2,6 tonni kaaluv Leviaatan hüppab 6.2-liitrise V8 toel uskumatu hooga kohalt minema. Jõuan veel kujutleda, kuidas neli 22“ ratast on 420 hobujõu abil asfaldi rulli lükanud, kui spidomeetril algavad numbrid, mida ei tohiks linnas näha. Pidurdamisel on auto massi rohkem tunda ning selliseid kiirendusi tehes tuleks kindlasti pikivahet arvestada — nii stardi kui ka peatumise osas.

Escalade’i sõiduomadusi sobiks kõige paremini iseloomustama võrdlus valgehaiga. Suurema osa ajast kulgeb ta sujuvalt ja segamatult läbi väikeste kalade parve, kes talle aupaklikult teed annavad. Vajadusel aga ründab kiirelt ja halastamatult. Sarnast respekti tekitab ümbritsevas liikluses ka Escalade — jäetakse ruumi, vaadatakse järele, aga segama ei tulda.

Tõsi, parklas on mõistlikum endale ise teistest eemale koht leida, sest standardkohal uksest välja mahtumiseks peaks ka õhem inimene kõhu sisse tõmbama. Abiks on väga hästi toimiv 360-kraadine kaamerasüsteem, mis kuvab ekraanile ümbritsevast sellise vaate nagu hõljuks auto kohal isiklik droon, mis pilti edastab. Parkimistöö peab juht siiski ise ära tegema ja esimestel kordadel on see päris ärev ettevõtmine.

Jaga
Kommentaarid