Cadillac Escalade — valgehai autode hulgas

Cadillac Escalade, 24 tundi ja mitte ühtegi piirangut (v.a seadustest tulenevaid). Tunne on nagu ootamatult ketist pääsenud koeral — kuhugi poole peaks jooksma, aga kuhu?! Panin kolme lühikesse peatükki kirja selle ja palju muid emotsioone, mis mind selle ööpäeva jooksul valdasid.

1. Pakkuda väiksem korter, asukoht omal valikul

Auto ostmisel on tavaliselt kaks poolt — praktiline ja emotsionaalne - ning vähestel on need tasakaalus. Ühes äärmuses otsitakse kõige soodsamat ja muretumat, võimalikult halli ja tavalist sõidukit, mis elu ei segaks. Teine äärmus armastab ekstreemsusi — 70ndate "ameerika muskel", vana Volga või tuliuus Itaalia sportauto. Mis oleks, kui neid asju saaks ühendada? Erineda massist ja saada sõiduelamust, tunda end mugavalt, aga nautida seda x-faktorit, mis suunurgad üles veab? Uus Cadillac Escalade just seda teha proovibki.

Esimene asi, mis valget kroomitud velgedega hiidmaasturit Viking Motorsi salongi ees nähes pähe tuleb, on Douglas Adamsi Pöidlaküüdi reisijuhist pärit tsitaat: “Kosmos on suur. Tõeliselt suur. Te ei suuda uskuda, kui ääretult tohutult ajuvabalt suur see on.“ Nüüd asendage sõna „kosmos“ nimega Escalade. Iluvõre ja mootorikate asuvad umbes seal, kus keskmisel pereautol katus. Autole kinnitatud astmelauad ei ole edevusvidin — ilma selleta oleks autosse sisenemine füüsisele kasulik, kuid visuaalselt koomiline. Lapsel või hädisemal vanainimesel jääks see projekt üldse pooleli.

Kui suurejooneline ja silmapaistev välimus toidab emotsionaalset poolt, siis mahutavus on Escalade’i üks suuremaid praktilisi eeliseid konkurentide ees. Järgides rahvastikuteadlaste juhiseid laste arvukuse tõstmises ja rahvuse püsimajäämises, saab peale kolmandat last kiiresti selgeks, et enamik „pereautosid“ on nüüd nimekirjast maas. Tõsi, ka mahtuniversaalidel on 7 istekohta, aga see muudab pakiruumi olematuks. Seega on järgmine loogiline samm väikebuss. Mõistlik, aga olgem ausad, võrdlemisi emotsioonitu lahendus, mille peale kaotab autofännide taevas järjekordne ingel tiivad. Alternatiiviks ongi Escalade.

Võtme järgi minnes saan aru, et õues olnud auto puhul olen hinnangutega sündmustest ette rutanud — müügisaalis asub Escalade’i suurem versioon tähisega ESV. Enamik parameetreid on „väikevennaga“ samad, kuid pikkust on üle poole meetri rohkem. Kiire pilk pagasiruumi kinnitab, et isegi siis, kui kasutuses on kõik kolm istmerida kokku 8 istekohaga, mahuks pagasiruumi lapsevanker, keskmist mõõtu külmkapp koos nädala toidukraamiga ja hea pressimise korral ka 2-3 bernhardiini. Geograafiatudeng kasutaks Escalade ESV-d edukalt korterina ning korraldaks kursakaaslasetele ka mõnusa tantsupeo. Lisaboonusena võimalus käia korteriga välitöödel.

Proovisõiduks saan siiski väiksema versiooni. Kuivõrd „väike Escalade“ on iseenesest niivõrd tore oksüümoron, siis kasutan järgneva 24 h jooksul seda autole viidates korduvalt.

Kuningas Arthur ja massaažitool.

Õigekeelsussõnaraamat seletab sõna „salong“ järgmiselt: elegantselt sisustatud külalistuba, näituseruum või töökoda. Autosse istudes, õigemini küll tõustes, saab rõõmuga tõdeda, et Cadillac on lõpuks jätnud plastiku sinna, kuhu see kuulub — 80-ndatesse. Sisuliselt kogu salong on kaetud kvaliteetse nahaga. Üksnes alumistes sfäärides, kus suurem oht pindu jalaga tabada, on veel osa detaile plastist. Pehme polster põrandal ja kvaliteetselt kaetud lagi annavad viimase lihvi.

Istumisasendi kõrgusega tuleb mõnda aega harjuda. Isegi kui sa oled eelmises elus olnud kaubikujuht või džoki, on rooli tagant avanev vaade selline, mida võiks koduseks nimetada näiteks naftatankeri kapten. Tahaks olla pikk, aga kasv ei luba? Pole hullu, nupuvajutusega on võimalik lähemale liigutada mitte ainult rooli või istet, vaid ka pedaale.

Kõige rohkem üllatab käigukang. Kui üldiselt on Cadillac täis modernset tehnoloogiat ja lahendusi, siis käigukang on nagu nostalgilise muigega tehtud hommage ameerika autokultuurile, kus väga palju aastakümneid tagasi löödi tummine käigukang roolisambasse ja ei ole veel saabunud kuningas Arthurit, kes selle sealt Excaliburina välja tõmbaks. Võib-olla ongi meie maailm liiga puutetundlik ning Escalade’i käigukang on veel üks viimastest mõnusatest kiiksudest, mis autot ja juhti ühendab enne, kui isesõitvad robotautod suure turvalisusega ja väga vähese sõidurõõmuga saabuvad.

Istet paika sättides avastan esimese asjana massaažifunktsiooni. Järgneb kümme minutit erinevatel režiimidel mudimist, millest kõige tugevamad kaotavad igasuguse vajaduse kaubanduskeskuses kaheeurost massažitooli kasutada. Kahjuks ei õnnestunud teha mitmetunnist maanteesõitu või karmi bodypump-treeningut, et istme tegelikku kasutegurit proovida.

Massaaži ajal seon telefoni auto meediasüsteemiga (tõrgeteta), tutvun primaarsete funktsioonidega, nagu suunatulede ja kojameeste kangiga ning elektriliselt avatava kindalaekaga, ja olengi valmis linnaliiklusesse sukelduma. Hiiglaslikust mootorikattest natuke ettepoole, ühe halli ja silmapaistmatu pereauto tagaluugile, kuvab HUD (head-up display) sõidukiirust ja stereos mängiva Metsakutsu loo nime „Ära mine närvi“. Selles autos ja pärast massaaži? Pole plaaniski.

Foor. Punane tuli. Esimene positsioon. On aeg. Ilma mingi valehäbita vajutan rohelise süttides gaasi põhja. Ja kohe ka piduri. Rohkem kui 2,6 tonni kaaluv Leviaatan hüppab 6.2-liitrise V8 toel uskumatu hooga kohalt minema. Jõuan veel kujutleda, kuidas neli 22“ ratast on 420 hobujõu abil asfaldi rulli lükanud, kui spidomeetril algavad numbrid, mida ei tohiks linnas näha. Pidurdamisel on auto massi rohkem tunda ning selliseid kiirendusi tehes tuleks kindlasti pikivahet arvestada — nii stardi kui ka peatumise osas.

Escalade’i sõiduomadusi sobiks kõige paremini iseloomustama võrdlus valgehaiga. Suurema osa ajast kulgeb ta sujuvalt ja segamatult läbi väikeste kalade parve, kes talle aupaklikult teed annavad. Vajadusel aga ründab kiirelt ja halastamatult. Sarnast respekti tekitab ümbritsevas liikluses ka Escalade — jäetakse ruumi, vaadatakse järele, aga segama ei tulda.

Tõsi, parklas on mõistlikum endale ise teistest eemale koht leida, sest standardkohal uksest välja mahtumiseks peaks ka õhem inimene kõhu sisse tõmbama. Abiks on väga hästi toimiv 360-kraadine kaamerasüsteem, mis kuvab ekraanile ümbritsevast sellise vaate nagu hõljuks auto kohal isiklik droon, mis pilti edastab. Parkimistöö peab juht siiski ise ära tegema ja esimestel kordadel on see päris ärev ettevõtmine.

Kas Cadillac Escalade’i mootori peab tankimise ajaks seiskama?*

Ilmselt on juba aeg rääkida „elevandist“ toas — kuludest. Kõik need omadused peavad ju tulema kui mitte hingehinnaga, siis vähemalt väga kallilt. Esimene ja mõistetav eeldus on, et tanklas tuleb käia tihedamini kui toidupoes ja tankimise ajaks tuleks mootor seisma jätta, muidu ei saagi paak täis. Tõsi, keskmine kütusekulu, 13,1 liitrit saja kilomeetri kohta, on diiselmootoriga pereautoga võrreldes kõrge. Escalade on aga 2,6 tonni kaaluv hiigelsuur kiirendusauto. Samas autohuvilistele on tuntud fakt, et Ameerika suurmaasturitel on tehasepoolne kulunumber pigem reaalne, mitte laboritingimustes väljamõeldud ulmeline müügiargument. Rahulikult sõites võib seda isegi lubatust väiksemaks saada. Ärme aga loo liigseid illusioone — vähemalt alguses ei suuda keegi selle elukaga rahulikult sõita.

On ütlus, et kui sul on vaja teada millegi hinda, siis ilmselt ei suuda sa seda endale lubada. Cadillac Escalade on suur luksusmaastur ja hind on loomulikult vastav. Siiski on Escalade’iga mindud hinnastuses konkurentidest mõnevõrra erinevat teed. Saadaval on kaks keretüüpi, lühike ja pikk, ning kaks varustustaset, Premium ja Platinum. Kui väga rikkalik Premium sisaldab kõiki olulisi mugavusi, siis Platinum lisab veel mõned elemendid ja viib Escalade’i kõrgeimale tasemele, mis sellises autoklassis võimalik.

Täielik varustuse nimekiri asub SIIN, aga soovitan sellega tutvuda pärast artikli lõpetamist. Tasub varuda pisut aega, teha kohvi ja võileibu — loetelu on pikk ja vajab süvenemist. Tõenäoliselt läheb teil vaja ka interneti abi, et aru saada, mis mõni asi täpsemalt on ja kuidas töötab. Seal on varustust, mida te ei arvanud eales vaja minevat, aga ka sellist, milleta ei saa hakkama. Näiteks Active Noise Cancellation-System kasutab salongis olevaid mikrofone, mille abil eristatakse soovimatu mootorimüra ja summutatakse see, luues audiosüsteemi kõlaritest tuleva vastusuunaliste lainetega heli. Või istmesignaal, mis toimib koos teiste turvafunktsioonidega, äratades juhi tähelepanu — tekitab istmepadjas vibratsiooni, juhtides juhi tähelepanu mitmesugustele võimalikele ohtudele.

Kahe varustustaseme poliitika tähendab seda, et hinnakirjas toodud hinnad, mis algavad 100 000 piirimailt (hetkel soodushind al 89 900 EUR), ongi reaalsed. Pole ohtu, et varustuse lahtris linnukesi tehes avastate end punktist, kus auto hind on kahekordistunud, aga paar olulist asja veel puudugi.

Mida kõike eelnevast järeldada? Peamiselt seda, et luksusmaasturi ost ei ole nagunii ratsionaalne tegu. Ratsionaalne on askeetlik väikebuss. Juhul kui on ikkagi plaan sellises hinnaklassis auto osta, siis kindlasti soovitan minna proovisõidule ja Cadillaci pakutavat emotsiooni ise kogeda. Esiteks olete kogemuse võrra rikkam, teiseks ei jää hiljem painama, et oleks võinud ikkagi kõik konkurendid ära proovida, ja kolmandaks — võite meeldivalt üllatuda.

*Ohutusreeglid ütlevad, et igal juhul tuleb mootor seisata, ükskõik mis autol. Pealkirjas on tegu kirjandusliku kujundiga.