David Vseviov: Eesti olukord unikaalne, sest meie ei pea rääkima massilisest sisserändest
Vseviov raputas esmalt tuhka pähe endale ja teistele ajaloolastele, kes ei ole piisavalt uurinud ja selgitanud, mis tingis meil eelmise massilise sisserände. Keda vajati toona ja miks ning keda vajatakse täna ja miks.
„Kõige suurem oht peitub pseudoprobleemides. Kui süvenesin hiljuti statistikasse, siis see jahmatas mind. Mäletate ühiskonna reaktsiooni Vao pagulaskeskuse väidetava vägistamisjuhtumi osas? Samas langeb igal aastal üle 90 lapse pereringis seksuaalkuriteo ohvriks. Kedagi ei eruta see. Või võtame maagilised sõnad. Kvoot. Samadel alustel eraldatakse meile Euroopa Liidu raha. Nimetus on teine, aga põhimõte sama. Üks sõna meid millegi pärast erutab, teine jätab ükskõikseks."
Vseviovi sõnul on Eesti olukord unikaalne, sest meie ei pea rääkima massilisest sisserändest. Saame arutada konkreetsete inimeste ja vajaduste üle. Samas seisus on Euroopas võib-olla veel näiteks Island. Saame rääkida sisuliselt.
Vseviov tõi välja ka teise olulise probleemi, mis meid endid kammitseb. Pidev rahvuse küsimus.
„Täna saadame viimsele teekonnale Eri Klasi. Loen tema nekroloogist, et tegemist on rahvuselt eestijuudiga. Mis tähtsust sel on? Inimene on siia sulandunud. Räägib keelt, annab suure panuse. Ta on eestlane. Tihti on nii, et määravaks ei ole mitte panus vaid rahvus. Miks meil on need skaalad? Rahvus, nahavärv ja kõik muu selline ei ole mingisugust tähtsust," ütles ta.
Ajaloolane leiab, et pagulaste ning sisserännanute siia tuleku puhul ei ole oht mitte kultuurikonfliktis vaid kultuurituse konfliktis ning mõeldes „kui on must, näita ust" jääme me väga paljust ilma.
„Aga kui ukse taga on Louis Armstrong?" küsis ta.
David Vseviov ütles, et me ei tohi unustada inimest. Võime teha ümberkorraldusi, reforme, muuta asju paremaks, aga inimene on kõige olulisem. Ta on nõus ootama arsti ukse taga veidi kauem, kui teda vastu võttev doktor on selle juures rõõmus ja rahulolev.
„Delfi ja Eesti Päevaleht on teinud tänuväärse töö sarjaga 1 Eesti 98 rahvust. Vaadake neid lauseid, millega inimesed põhjendavad siin viibimist. Nad räägivad keskkonnast, ruumist, loodusest, inimestest. See on määrav."
Vseviov ütles lõpetuseks, et meid ümbritsevad ohud ei ole tingitud teistest vaid meist endist. Oleme magistriõppes liikunud pea täielikult inglisekeelsele õppele. Aga miks siis mitte ka bakalaureuse tasemel? Miks mitte juba koolis? Kui võrrelda, siis on see ohtlikumgi.
„Asi on kinni meie endi peades. Ütleme, et sisserännanute puhul peaksime tegelema nendega - koolitama, keelt õpetama. Me ei tegele aga iseendaga. Peame looma keskkonna, kus on hea olla. See on määrav."
