Selvehallide letid on virnade kaupa kaetud erinevate veepudelite, lähkrite ja galonnedega. Igaüks neist nimetab ennast parimaks veeks ning parimate mineraalide ihusse viijaks. Kuid milline on nii maitse, soolasuse, kuid ka kasuteguri poolest parim vesi, parim mineraalvesi?

Inimene joob vett peamiselt janu korral, harvemini tervisehädade tõttu. Gruusia, Essentuki ning Karlovi Vary on siiani äärmiselt populaarsed paigad, kuhu ravivete tarbimiseks sanatoorsetel kaalutlustel rännatakse. Täna võib head veed, maailma erinurkadest, korjata kokku minutiga praktiliselt iga suurema kaupluse lettidelt.

Kuid milline vesi tuleb omale koju tuua? Võtsime taas kokku Delfi ekspertide grupi ning jõime vett. Hindasime 11 erineva vee maitset, värvi, lõhna ning tunnet, mida vesi tekitas. Töö toimus järjekordselt individuaalselt üksi nurgas vett luristades, sisekaemusesse süvenedes ning mõtteid kirja pannes.

Mineraalveetesti valikusse sattusid 11 erinevat mineraalvett: Borjomi, Essentuky, Bonaqua, Resan, Darida, Vytautas, Aura, Rimi mineraalvesi, Saaremaa Vesi, Everest ja Värska Originaal.

Võitjat ja kaotajat ei vali välja ka sellel korral. Iga vesi on hea ja kasulik. Pakume aga siiski väikese spikri vetevallast.

Delfi mineraalvete ekspertgruppi kuulusid Martin Hanson, Kaia-Liisa Laht, Mari Skuin, Anna Elisabeth Vaher, Lauri Laugen, Kerttu Pass, Mari Aaspõllu, Ester Vaitmaa, Dannar Leitmaa, Triinu Laan ja Merilin Kruuse.

Nii siis ... asume testima:

Borjomi

Borjomi on eheda ja tuttava maitsega vesi. Meeldib, et mulle ei ole sees liiga palju, nii et ninna ei jõua midagi, nagu tavaliselt gaseeritud veega juhtub. Lõunasöögi kõrvale on Borjomi vesi täiesti asendamatu jook, võtab janu ära ning leevendab ka vürtsidest põleva suulae vaevusi, mida tavalised veed ei tee.

Maitse on Borjomil kergelt soolakas ja kuigi kolleeg kõrvalt leiab, et Borjomi maitseb nagu kloorivesi, jään siiski eriarvamusele, mulle meeldib. Borjomi ei ole terve päeva veevajadusi rahuldav jook, teda on hea nautida toidu kõrvale või siis vedelikukaotuse korral. Kindlasti on tegemist ka hüva joogiga pühapäevahommikul pärast suuremat pidu.

Bonaqua

Tavakasutuses kindlasti väga levinud Bonaqua maitse on teada tuntud, nii nimetatud tavalise mineraalvee mekiga, kus ei pea kartma kummalist järelmaitset ega liigset soolasust. Kuigi soolasemad veed on huvitavamad, siis "värskadest" oluliselt iseloomutum Bonaqua on igapäevaseks tarbimiseks väga meeldiv. Suur pudel tühjeneb kiiresti. Meeldib, värskendav ja kihisev.

Rimi

Tarbisin pudeli Rimi private lable mineraalvett peale kilomeetri pikkust ujumistrenni ning sauna. Vesi on kristallselge, mõnusa mulliga, kuid täiesti iseloomutu. Kloorivees veedetud tunni järel oleks soovinud midagi soolasemat. Gaseerimisest on veele jäänud juurde kerge CO2 mekk. Huvitaval kombel kuivatab vesi suud. Nauding tekib veest, peale janutekitavat treeningut, kuid mitte maitse.

Everest

Pehme vesi. Esimene asi, mis pähe kargab. Vesi on pehme, mull on pisikene ning ei "loksuta paati" ehk ei tekita ninas kipitust. Vett võib juua rahulikult kulistades korraga päris suure koguse. Vau-tunnet ei teki, kuid värskendav on Everest küll. Nagu nimigi ütleb, on tegu kaugelt ja kõrgelt tulnud mineraaliderohke joogiga.

Värska Originaal

Värska Originaal pole liiga "mulline" nagu mõned mineraalveed, millel kork pealt hüpata tahab ja ka soolasus ei sega. Väga soolaseid mineraalvesi ei saa juua, kuid õrn soolasus annab Värskale minu jaoks just selle õige meki. Jook on väga värskendav ja mõnus janukustutaja, hoopis etem kui karastusjoogid või mahlad, mis jätavad hammastele mõnusa kihi bakteritele pesitamiseks, ega kustuta õigupoolest janugi.

Toidu kõrvale oli see Värska seetõttu eriti mõnus - tavaline mullita vesi on oeh-kui-igav, magusad joogid aga panevad suu kleepuma. Mingisuguseid kõrvalmaitseid ma Värska puhul ei täheldanud. Lihtne jook stiilses pudelis, pole midagi halba öelda.

Darida

Valgevenest pärit mineraalvesi nimega Darida. Darida kohta ei ole mul mitte üht halba sõna öelda, on teine täitsa mõnus janukustutaja. Mull on paras, ei karga ninna ja seda pole ka liiga vähe. Maitse on täitsa okei, ei ole päris mage ega liiga soolane - näiteks Vytautas on nagu merevesi, muidu juua ei kannata, aga hommikul pohmelliraviks oi kui hää.

Järelmaitse on natuke selline hapukas, tundub, nagu oleks tilgake hapukurgivedelikku sisse kallatud. Everestiga muidugi võrrelda ei anna, Everesti järelmaik on lihtsalt jälk ja nii tugev, et tahaks kohe uuesti puhast vett peale juua.

Ma muidu olen suur Borjomi fänn, selle vastu pole Daridal midagi panna, tuhandest mujljetavaldavast auhinnamärgist sildil hoolimata. Suure janu kustutuseks soojal suvepäeval või niisama kontorilaua taga rüüpamiseks on täitsa okei.

Kokkuvõte - kui ma täna koju lähen, siis ma ei mäleta, et ma oleks seda vett joonud. Ilmselt ei mäleta pudelitki. Kustutab janu nagu kõik teisedki veed, hamba all ei kriuksu, meelde ei jää mitte millegi poolest.

Aura

Mineraalvesi Aura esimene mulje on hetkeks päris värskendav, siis aga kraabib kurku ning pärast jääb pisut kirbe mekk suhu ja keel kuivab ära. Janukustutamiseks ei soovita.

Vytautas

Looduslik mineraalvesi „Vytautas“, mis on pumbatud puuraugust number 2453. Alguses on vesi suure mulliga ja kihisev, tunni aja pärast on mullid kadunud. Vesi on täiesti lõhnatu ja juurde ei ole pandud
mittemingisuguseid lisamaitseid. Ometi on tegu kõige soolasema mineraalveega, mida olen proovinud. Soolakat maitset on suus veel mõnda aega tunda. Eriti tugevaks muutub vee maitse pärast paari tundi avatuna laual seismist.

Hästi kustutab janu, kuid palju korraga juua ei kannata ja seda just soolasuse tõttu. Usun, et antud vesi on kasulik pärast treeningut, kuid igapäevaselt ma teda ei tarbiks. Toidu kõrvale jooksin siiski midagi muud.

Saaremaa Vesi

Nõrgalt gaseeritud joogivesi "Saaremaa vesi" maitseb kui vesi, mis on õrnalt gaseeritud. Mineraalide maitset puhtas Saaremaa vees tunda ei ole, küll aga karboniseerituse maitset, õrnalt. Suurt järelmaitset joogil ei ole ning lõhna samuti mitte. Kuna mulle on vees väikses, kuigi tuntavas koguses, siis ei aja see ka nina sügelema ega silmi vett jooksma. Samas jätab vist just karboniseeritus isu uue suutäie järele.

Resan

Moldova mineraalvesi Resan üllatas vägagi meeldivalt. Kõigepealt oli üllatus see, et Moldova üldse toodab üldse mullivett, mis on pealegi võitnud mitmeid konkursse (nagu sildil olevad medalid tõendavad).

Aga nüüd veest - mõnusalt mahe ja delikaatne, paraja mullisusega - gaas ei tungi ninna, nagu mõne mineraalvee puhul kombeks. Kõlbab juua nii janukustutamiseks kui toidu kõrvale. Polnud segavat soola- või muu vajaliku keemilise aine kõrvalmaitset - näiteks naaberdegusteerija boržommi vänge soola- ning kloorimaitse ajas südame pahaks ning klaas haises pärast veel tükk aega nagu bassein.

Ühesõnaga - moldovlaste mullivett ostaks julgelt veel ning soovitan teistelegi.

Essentuky

2007. aastal tudengina Venemaal õppides puhkasin nädalakese Kislovodskis, mis asub mõnikümmend kilomeetrit Essentukist lõuna pool ja sealt saadud kogemusest tean, milline see „päris“ vesi pärast poolt tundi pudelis seismist välja näeks. Pudel värvuks vee väävlirikkusest kollaseks ja vesi ise haiseks mädamuna järgi. Pudelisse villitud Essentuky 17 on saanud samas mingi eriti tõhusa abi, kuna ilmselgelt pole vesi pudelis kõigest pool tundi seisnud, vaid ikka rohkem, kuid kollast mädamuna pole kusagil märgata.

Maitseelamus lööb kohe silmad punni, kuna see vesi ON soolane. Väga soolane. Mulle on rohkem kui Borjomis ja see intensiivistab veel omakorda soolasust. Süljenäärmed asuvad täie hooga tööle ja isegi ühe väikse lonksu järel neelatan uskumatu tihedusega.

Janu vastu võitlemist ei peagi see vesi tegema, kuna enamasti kasutatakse Kaukaasia mineraalvett seedimishäirete leevendamiseks, aga kuna mul neid ei ole, siis antud toimet kommenteerida ei oska.

Pool tundi hiljem on käinud kaks naistöökaaslast vett proovimas ja mõlemad tegid lõhna peale nägu, nagu oleksid näinud alasti vanainimesi Sõpruse kino ees purskkaevus kümblemas. Samas on ka gaas veest välja läinud, mistõttu muutub vee maitse juba üsnagi „huvitavaks“, kuid süljenäärmed töötavad endiselt võimsalt. Vesi kollaseks tõmmanud pole, kuid esialgse tugeva gaasi lahkudes, jääb alles ainult mädamunane maitse. Ilmselgelt pole tegu janukustutaja, vaid ikkagi raviveega, mida ilmselt liitri keegi korraga hinge alla ei pane ja avatuna muutub ta keskmisele tarbijale kindlasti piinavaks. Samas kui jagada tuttavaga tass ühele, tass teisele, siis on tegu väga hea joogiga.