Karin Kuimeti kinnitusel puudutab probleem eriti humanitaar- ja sotsiaalalase doktorikraadiga spetsialiste. Sageli vaikitakse doktorikraadi olemasolu ametikohale kandideerimisel maha. “Inimesed õpivad kogemusest, et kõrgeim haridustase mitte ei aita neil tööle saada, vaid jätab hoopis töötuks,” rääkis Kuimet ja lisas, et praegune majanduslik hea seis pigem ei soosi akadeemilisi teadmisi nõudvat nuputamist, leiutamist ja hoiakute muutmist.

Suhtumine doktorikraadi sõltub Kuimeti sõnul täiesti organisatsioonist, aga peamiselt kardetakse kõrgeima haridustasemega inimesi tööle võtta kolme eelarvamuse tõttu. Esiteks kardetakse hajameelse professori stereotüüpi. Samuti, et doktor tuleb ja hakkab juhti ennast õpetama või mingit abstraktset teadust tegema.

“Paljude ettevõtete juhid ei oma ise kraadi ning ei otsigi enda kõrvale kõrgema haridusega inimest, kartes intellektuaalselt alla jääda,” nentis Kuimet.

Õppejõu sõnul on bakalaureusekraad veidi devalveerunud ning suurema konkurentsiga töökohtadel oodatakse magistrikraadi, aga sealt edasi võib mõju olla pigem vastupidine.

“Erinevalt Põhjamaadest ei oska meie erasektor doktorikraadiga inimeste võimeid piisavalt rakendada. Seetõttu jäävad majanduses kasutamata kõige helgemad ja analüütilisema mõtlemisega pead, kelle panusest peaks sündima kõrge lisaväärtusega tooted,” ütles Kuimet ning lisas, et tark juht ei lähtu eelarvamustest ning peaks vaatama inimese võimete kogukomplekti.

Eestis lõpetab aastas ülikooli keskmiselt ligi 200 doktorikraadiga inimest.