Bernard Shaw on arvanud, et armumine tähendab ühe naisterahva omadusi võrreldamatult üle hinnata võrreldes teistega. Mõistusega pole siin tihti midagi pistmist, see on kokkuleppeline sümboolne maailm, kus keegi järsku vastab meie ootustele ja meeleolule. Mis asi see Euroopa meeleolu siis on?

Pilt, mis Eestist järgmise maikuu jooksul tehakse, kujuneb põhiliselt ajakirjanike kommentaaridest ja telepildist. Seal on olulised laulude vahelised lühikesed klipid ning kontserdi ja hääletamise vaheline lõik.

Tuletage meelde iirlaste "Riverdance'i" esietendust Eurovisioonil, millest kümne minutiga sai maailmamärk ja ta on seda siiani. Kes võitis sel aastal lauluvõistluse? Mitte ei mäleta.

Ajakirjanikud tuleb muidugi üle kavaldada, see tähendab reeglina nende päevakava täitmist nii, et jääks minimaalselt aega iseseisvaks mõtlemiseks. Selle üsna küünilise seisukoha taga on PR-firmade ja infoarstide igapäevane praktika koos oma metoodikaga, kus reeglina toodetakse uudiskünnist ületavaid spetsiaalseid meediasündmusi. Meie puhul tähendaks see vastava meeleolu loomist juba enne lauluvõistlust, sest mis tunnetega siia tullakse, nii reeglina siit ka minnakse. Õnneks on vist parandatav meie "valestart", kus juba jõuti Eestist välja saata sõnum, et siin lauluvõistlust korraldada ei saa ja küll on kole ja vaene riik. Kui tuleb uus ja tugevam teade, on meelelahutuses ja spordis mälu pikkus õnneks umbes kümme sentimeetrit.

Tunduvalt keerulisem on välja mõelda, mis sõnumit me tahame välja saata. Ära tuleb mõistatada, miks inimesed Eurovisiooni vaatavad ja mis meeleoluga. Mul on kuri kahtlus, et see üritus ei ole mitte niivõrd lauluvõistlus, kuivõrd omalaadne jalgpalli EM, ainult et riigid pannakse paremusjärjestusse mõne tunniga. Järelikult on selle masina bensiin rahvustunne, mis surmahirmu, sugutungi, kadeduse ja ahnuse kõrval on teatavasti üks kõvemaid edasiviivaid jõude. Üleeuroopaline hääletamisprotseduur on selle ürituse hing ja süda, seejuures marketingitrikina ainulaadne.

Seda kõike vaadates on inimesed haruldaselt väikese õppimisvõimega, mis tähendab, et keerulisi teateid telepildis olla ei saa. Euroopa tunnete tajumine antud ajahetkel on edu saladus ja kui me seda ei tee, siis tuleb pärast nutta, et "Inglismaa on lukku pandud, luku võti katki murtud".

Pealegi on meil kogemus. Aastatuhande vahetuse ajal lavastati Tallinnas grandioosne etendus, kus keskaegset Klu-Klux-Klani meenutav seltskond marssis tumedate müüride vahel, tõrvikud käes. Minu arvates oli see selgelt hetkemeeleolu mittearvestamine, aastavahetus on suur rõõmu ja lõdvestumise aeg ja keegi ei taha sinna sünget infot. Tshehhid tegid siin meile 10:0, kui kogu rõõmus Praha laulis innukalt "Rosamundet". Peenikese maitsega inimestele on see muidugi kole kuulata, aga aitas selgelt kaasa Praha imagole, mis on ilus, vallatu ja kergelt õllene.

Kellel eespool öeldust on raske aru saada, tehke eksperiment ja proovige hollandi või iiri jalpallihulludele vahetult enne mängu rääkida Tammsaarest või Pärdist. Maksimaalne efekt võib olla viisakas õlakehitus, aga võib ka hullemini minna.

See oleks hoiatus neile, kellel võib tekkida idee saata siit Euroopale komplitseeritud kunstilisi sõnumeid, lavastada meie kuulsusrikast vabadusvõitlust ja kollektiviseerimise koledusi. Siis oleks tõesti omal kohal kuulus väljend "rahvas ei saa teist aru".

Napoleon on õpetanud, et ära võta lahingut vastu vastase võitlusväljal, vaid vali ikka enda oma, siis on võimalused suuremad. Olen täitsa kindel, et kui me läheme mängima Saksamaad, Inglismaad, Hispaaniat või Taanit, on kaotus ette kindel, sest nende võimsuse vastu meie ramm ei käi. Näitame neile seda, mida nad ise vaadata tahaksid, teeme mehed rõõmsaks ja naised kadedaks - eesmärgina absoluutne tipp.

Eesti tüdrukud on kõige ilusamad Euroopas! See on lihtne, hingelähedane ja eriti arusaadav oluline teade, millise imago Eestile saavutamine oleks rohkem väärt kui sadam ja mets kokku. Seda enam, et ega see nii hirmus suur vale ei olegi.

Raul Rebane, meediakonsultant