Tegelikult kuuluvad endises Nõukogude Liidus sõjaväepilootide koolitusel kasutatud lennukid Inglise lennuklubile, kes need Eesti ärimeeste kaudu soetas.

##Hinnanguliselt umbes veerand ES-tähisega lennumasinatest kuulub tegelikult välismaalastele ja käib siin ainult tehnoülevaatusel. Lennuameti asedirektori Aadu Lee sõnul kavatseb ametkond uuel aastal algatada seadusemuudatuse, mis sunniks omanikke sinimustvalge lipu all lendavaid, kuid valdavalt võõrsil viibivad õhumasinad Eesti registrist kustutama ning asukohamaal arvele võtma.

Lennutehnika osakonna vaneminspektor Johannes Tilk möönab, et lennuametil puudub täpne ülevaade, kes ja millises maailma otsas Eesti värvides lennukeid tegelikult kasutab. Kui jätta mängust välja lennufirmad ja -klubid, kuulub enamik Eestis registreeritud 152 õhusõidukist lennufanaatikust ärimeestele või kollektsionääridele. Nagu sõiduautode puhul, on suur osa õhusõidukeid arvel firmade või mittetulundusühingute nimel ning lennukite tegelike peremeesteni on registri kaudu keeruline jõuda.

Eesti lipp on odavam ja mugavam

Üks suuremaid ja kirevamaid lennukiparke kuulub lennuklubile HLK, mille nimi on kohalike lennundushuviliste seas praktiliselt tundmatu. Ehkki klubi on Eestis registreeritud, on selle 19 liikmest üle poole välismaalased, põhiliselt Rootsist. Tuntuim neist on Rootsi firma Scandinavian Air Show omanik Pierre Hollander.

Kokku kuulub HLK kollektsionääridele 16 lennukit, mis kõik viibivad enamiku ajast välismaal. HLKd juhib Ehitusettevõtjate Liidu tegevdirektor Ilmar Link, kelle isa Illar Link oli kunagi Nõukogude Liidu purilennu meister. "See ei ole äritegemise vorm," iseloomustab ta oma isa asutatud klubi. "See on hobi - nii nagu Harley-mehed aeg-ajalt kokku saavad." Klubi liikmete nimesid ta siiski avaldada ei soovi.

Eestist on saanud lennukite mugavuslipumaa, sest siinsed normid on leebemad ja tariifid odavamad. Firma Pakker Avio lennutegevuse juhataja Rein Porro sõnul on Eesti lõivud välismaalaste jaoks ülisoodsad, pealegi on vanade vene päritolu lennukite arvele võtmine läänes raskendatud või koguni keelatud. Lisaks ei kehti Eesti registris lennukitele sundkindlustus, mis on mitmes lääneriigis kohustuslik.

Punaste viisnurkade hõng

Nõukogude lennumasinad lähevad lääne kollektsionääride hulgas hästi kaubaks. Põhiosa HLK kollektsioonist moodustavad just vene päritolu lennukid - kolm Estonian Airist maha kantud kahetiivalist "moosiriiulit" An-2 ja koguni 10 kahekohalist kolbmootoriga treeninglennukit Jak.

Teiste hulgas on HLK Eesti registris arvele võtnud ka tõelise harulduse - koopia ühemootorilisest monoplaanist Spirit of Saint Louis, millega Charles Lindbergh 1927. aastal esimesena üksi üle Atlandi lendas. Teisiku valmistas Illar Lingi juhitud firma Eestis neli aastat tagasi Pierre Hollanderi tellimusel ning see on viimse detailini originaaliga sarnane.

Hollanderile kuulub ka teine kurioosum - Eesti registris Jak--52, mille tiibadel on punased viisnurgad.

Rootsis säilitatakse ka HLK-le kuuluvat 1937. aastal Ameerikas ehitatud kahemootorilist transpordilennukit DC-3, mille pikkus on ligi 20 ja tiivaulatus 30 meetrit.

Viiteid eestlaste ida-lääne suunalisele vahendustegevusele võib välja lugeda sellest, et mullu võeti siinses registris arvele 14 õhusõidukit ja kustutati 10. Samas suurusjärgus on käive olnud ka varasematel aastatel. Vene päritolu lennukite müügiga läände tegelevad põhiliselt kaks vähetuntud firmat - Raivo Susile kuuluv OÜ Musket ning soome-vene ärimeestega seotud Dolfin Aero, mille bossina on kirjas soomlane Tapio Ilkka.

Seksikad mänguasjad miljonäridele

Endistest liiduvabariikide lennukoolidest ja -klubidest tuuakse lennukid konteinerites osadena siia ja monteeritakse uuesti kokku. Dolfin Aero enamasti Ukrainast palgatud spetsid töötavad Ämari lennuväljal, Raivo Susi mehed Tallinna lennuvälja kõrval asuvas angaaris. Eestis monteeritud ja siin vormistatud dokumentidega lennumasinad lähevad edasi miljonäridest kollektsionääridele USAs ja Lääne-Euroopas.

Kõige "kuumem" kaup on kahekohalised Tshehhi päritolu õppereaktiivid L-29 ja L-39, mis maksavad sõltuvalt seisundist ja varustusest kolm-neli miljonit krooni. Just seda tüüpi Eesti värvides teraslinnud tekitasid elevust Londoni lennuväljal. Tegemist on lõbusõidukiga, mida pole seni jaksanud endale lubada ükski eestlane - masina lennutund maksab umbes 10 000 krooni. Selle ajaga neelab reaktiiv 600 liitrit kütust ja suudab saavutada tippkiiruse 900 kilomeetrit tunnis.

Kokku on L-tüüpi lennumasinaid Eesti registris arvel üheksa. Neist kolm kuulub Dolfin Aerole. Ülejäänud on vormistatud mittemidagiütleva nimega firmadele ja teenivad tegelikkuses oma peremehi välismaal.

Nii Raivo Susi kui Dolfin Aero väldivad avalikkuse tähelepanu alla sattumist. Susi firma kodulehekülge internetis kaunistavad vaid kaks lennukifotot ning e-posti aadress, äriasju ajab ta taskutelefoniga.

Tegelikult kuulub Susiga seotud firmale Aerohooldus muljetavaldav lennukitöökoda Tallinnas Suur-Sõjamäel. Ühemehefirma Musket käive ulatub Äripäeva väitel 40- 50 miljoni kroonini, mis tähendaks kümmekonda lennukit aastas.

Kütusebojaaride erareaktiiv

Kõige luksuslikum Eestis registreeritud väikelennuk kuulub vene päritolu kütusefirmale Onako Eesti. Õlikaupmeeste 70 miljonit krooni maksev Learjet 55 on ristitud eestipäraselt Ukuks. Lennukit, mille salong on mõeldud seitsmele reisijale ja stjuardessile, kasutavad ärireisideks Onako Eesti juhid ning nende peremehed kontserni peakorterist Orenburgis. Teiste hulgas naudib mugava õhusõidu luksust naftafirma palgal endine ENSV KGB ülem Rein Sillar.

Uku suudab tõusta tavalisest lennuliiklusest kõrgemale, kuni 14 kilomeetrini, ja lennata peatumata igasse Euroopa punkti. Vene bossid lasid lennuki osta seetõttu, et neid tüütas liinilennuki ootamine ja ümberistumine. Nüüd tellivad nad endale Eestist lennuki järele ja sõidavad kuhu vaja. Selle Eesti lennukiga on sõitnud ka üks Venemaa rikkamaid mehi Boriss Berezovski.

Kuus kodumaist lennufirmat

- Peale taanlaste osalusega rahvusliku lennukompanii Estonian Airi, kelle lennukipargi moodustavad kaks Boeingut ja kaks Fokkerit, tegutseb Eestis viis lennufirmat, millest enamik on seotud muulastest lenduritega.

- Kümme aastat tegutsenud tsharter- ja transpordireise korraldavale firmale Avies kuulub kolm lennukit, millest uhkeim on 19-kohaline Jetstream. Lisaks opereerib Avies kütusefirma Onako seitsmekohalist Learjeti.

- 1994. aastal asutatud Enimexile kuulub neli An-tüüpi lennukit tsharter- ja taksolendudeks. Muuhulgas teenindas firma hiljuti Pariisi-Dakari rallit.

- Kõige mustemad päevad on Aeroflotist poeginud ELK Lennuliinidel. 1991. aastal asutatud ELK hingekirjas on kaks nõukogude päritolu TU-tüüpi lennukit, mille kasutamine läänes liiga tugeva müra tõttu peatselt keelatakse ning mida ELK juba mõnda aega müüa püüab.

- Pärnu firmale Air Livonia kuulub kaks nõukogude päritolu An-28, mis teevad tsharterreise ning peavad ühendust Eesti saartega. Üks firma lennukitest viibib pikaajaliselt Norras, kus ta veab langevarjureid.

- Firma Pakker Avio, mille lennukiparki kuulub kolm Cessnat ja kopter Robinson, pakub taksoteenust ja tegeleb koolitusega.

Cessna, Eesti rahvalennuk

Kui 1990ndate alguses reisis eesti soost naftabojaar Jüri Lõsak renditud 30kohalise eralennukiga Jak 40, siis uus põlvkond enam nii laia joonega ei ole. Kohalike ärimeeste hulgas kõige populaarsem lennumasin on ühemootoriline Cessna. "See on lollikindel ja inimsõbralik," iseloomustab lendur Rein Porro. "Töökindel nagu Moskvitsh."

Neljakohalise kasutatud Cessna 172 hind algab 300 000 kroonist. Uuena maksab Ameerikas valmistatud lennuk kaks ja pool miljonit krooni. Seda marki sõiduriista jagavad ekspankur Peeter Luik, ärimees Märt Joller ja meelelahutusärimees Peeter Rebane, sama firmat eelistab Pärnu kütuseärimees Ülo Mell. Cessna 150 on enda nimel arvele võtnud filmirezhissöör Olav Neuland. Temaga seotud firmade nimel on veel lennukeid.

Koguni kaks Cessna 172 kuulub Antsla vallavolikogu liikmele, transpordiärimees Peedu Ventselile, kes käib isikliku lennukiga Soomes äriasju ajamas. Omaenda lennuväljaga Antsla mehe aeroparki kuulub veel kahekohaline kopter Robinson, mille ta ostis pärast eelmise kopteriga tehtud avariid. Hiljuti soetas Ventsel taksoteenuseid ja lennukoolitust osutava lennufirma Pakker Avio enamusaktsiad.

Copterline Estonia juhatuse liige Tõnis Lepp lendab neljakohalise Piperiga, mis kuulub ASile Ilupuud, mille taga on suurpõllundusega tegelev Lauri Aaspõllu. Kahekohaline Saksa päritolu väikelennuk Jodel kuulub endisele vormelisõitjale ja konstruktorile Raul Sarapile.

Arvuliselt kõige rohkem on lennuklubid Eestis arvele võtnud Poola päritolu neljakohalisi Wilgasid, mida kasutatakse peamiselt purilennukite pukseerimiseks. Kuuest viis riigi registris olevat kopterit kuuluvad piirivalvele. Neist kaks Vene päritolu Mi-8 kopterit on tegelikkuses lennukõlbmatud. Peale selle kuulub piirivalve lennusalgale kaks vanemat lennukit L-410. Õhupalle on Eestis arvel viis ja need kuuluvad kõik eraomanikele.

Mihkel Kärmas