Talunik Roman Ubakivi
Eesti lähim eesmärk on ühinemine Euroopa Liiduga. Peame aga endale aru andma, et EL-i sees toimub hiiglaslik rahavoogude ümberkantimine - majandusmehhanism koostab põhiliselt rikaste tööstusmaade arvel tohutu eelarve ja suunab sellest põhiosa doteerimise, subsiidiumide ja eksporditoetuste näol põllumajandusse.
Seepärast lõikavad EL-ist kasu tugeva põllumajandusega maad. Seega on arusaadav, miks põhivaidlusteemaks EL-iga liitumisel on alati põllumajandustoodete limiidid. Mida suurem piimakvoot, seda suurem kullavihm Brüsselist.
Põllumajandus kuulub õnneks Eesti majandusharude hulka, millel on olemas vajalikud eeldused, ressursid, et läbi lüüa karmis olelusvõitluses teiste riikidega. Eriti head konkurentsieelised on meil kõrgekvaliteedilise "rohelise toodangu" osas. Eesti põllumees suudab toota kaugelt rohkem, kui oma rahva toitmiseks vaja. See lubaks loota umbes 6 miljardi kroonist iga-aastast rahasüsti EL-i eelarvest põllumajanduslike subsiidiumide ja garanteeritud kokkuostuhindade näol. Siit tõuseks tulu kogu rahvale. Rootsis näiteks saab tänu ühele põllumajandustöötajale linnas tööd viis kuni seitse inimest.
EL-iga ühinemisel võidakse Eestile esitada samasugused tingimused Kreeka ja Portugaliga: kvoodid =3D toodangu tase miinus 15 protsenti. Kindel on vaid see, et kvootide piiriks on meie toodangu tase läbirääkimiste momendil.
Meie eesmärk on seega saavutada maksimaalselt suur toodangumaht EL-i toetatavate põllumajandussaaduste osas ja välja kaubelda omatarbimist ületavad võimalikult suured kvoodid. Eesti põllumajandustoodangu suurusjärk ei riivaks tõsiselt EL-i huve.
Hetkeseis EL-i astumiseks on ebasoodne, sest Eesti põllumajandus ei toida enam oma rahvast ära. Kui 1980. aastatel oli toodangu suhe sisetarbimisse 1,7, siis 1995 oli see 0,9. Kahjuks see suund jätkub.
Hädade põhjused on odava jõusööda kadumine, raske juurdepääs Venemaa turule, samuti äravusserdatud maareform, põllumajandus- ja maareformi kooskõlastamatus, küündimatu krediidipoliitika, toiduainetööstuse vale erastamisstrateegia jne. Kuid põllumajanduse hääbumise peapõhjus on põllumajanduspoliitika pealiskaudsus.
Kõik Eesti valitsused on deklareerinud liberaalse turumajanduse põhimõtteid, kuid põllumajanduses on nad soosinud kõlvatut konkurentsi. Kõlvatu konkurentsi tingimustesse surutud majandusharu on määratud laostumisele.
Põllumajanduse kui läbi aegade Eesti majandustoe lammutamist võiks õigustada, kui meie riigimeestel oleksid uued perspektiivsed ideed ja hingematvad eesmärgid, mille nimel tasuks püksirihma pingutada. Mõistlik oleks suunata meie ressursid põllumajandusaladele, millel on paremad eelised EL-is ja maailmaturul läbilöömiseks. Kuid nagu kinnitab valitsusliidu juhtivaid ideolooge professor Igor Gräzin, pole nüüdne ega mistahes eelmine valitsus endalt küsinud, millised on siis Eesti kui riigi ja majanduse võistluseelised maailmaturul.
Põllumajanduse hääbumise peatamiseks ja tõusuteele viimiseks on hädavajalik tagada põllumehele võrdsed võimalused ja aus konkurents vähemalt Eesti turul. Selle saavutamiseks on kaks vahendit. Esiteks, subsideerimine ja doteerimine. Seda riigi rahakott ilmselt ei võimalda. Jääb üle rajada kohe põllumajandustoodetele Euroopa Liiduga analoogne tollitõke. Meie riigimeeste küpsuseksam ei ole enam mägede taga. Pärast ühinemist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga tollitõket enam rangemaks muuta ei saa.
