Eestit tuntakse maailmas kui infotehnoloogiat edukalt rakendavat riiki. Huvi Eesti saavutuste vastu haldusinfosüsteemide arendamisel on isegi sedavõrd suur, et UNDP toel rajatakse Eestisse rahvusvaheline e-valitsuse akadeemia.

Kuidas Eestil oma väheste ressurssidega on õnnestunud jõuda infoühiskonda liikuvate riikide paremikku?

Põhjusi otsides alustame algusest, sest tagasivaateks on just sobiv hetk. Nimelt pandi täpselt kümme aastat tagasi valitsuse töölauale dokument, mis määratles riigi infosüsteemide arendamise ja juhtimise alused. Tollane seis oli nukker: riigiasutustes oli kokku paarsada arvutit, nappe vahendeid kasutati süsteemitult.

Dokumendis, mille oli koostanud teadlastest, IT-spetsialistidest ja riigiametnikest koosnev töörühm, nähti ette arendada riigis välja moodne ja hästitoimiv infosüsteem.

Need hästi läbitöötatud ettepanekud leidsid valitsuses toetust. Moodustati vastav osakond ning valitsus andis konkreetsed ülesanded IT-arengu korraldamiseks. Riigieelarvesse tekkis kuluartikkel 37, mille alla koondati kõigi riigiasutuste IT-kulud. Valitsus kehtestas IT-vahendite riigihangete korra – üldse Eesti esimese riigihankeid reguleeriva määruse. Riigi kasvavad tellimused elavdasid tunduvalt ka Eesti IT-turgu.

Samal ajal edenes tänu sujuvale erastamisele ja väliskapitali osalusele side infrastruktuur, millele tuginedes käivitati projektid riigi andmeside ühtseks korraldamiseks. Loodi magistraalvõrk, mis nüüd seob ligi 90% riigiasutustest, seega üle 12 000 arvuti. Selle edu innustas ka maakondade laivõrkude ning avalike internetipunktide rajamist. Hoogu sai veel terve hulk töid, sealhulgas digiallkirja, ID-kaardi ja eestikeelse arvutikeskkonna loomine.

Läbimurdeaastateks Eesti infoühiskonna arengus olid 1997–98. Siis hakkas ajakirjandus infotehnoloogia kasutamise vastu suuremat huvi tundma ning avalikkuse hoiakutes toimus märgatav pööre. Väga palju tegid sellise muutuse heaks Tiigrituuri-taolised ettevõtmised.

Eestis on nüüd üsna korralikud infoteed ja rahval olemas laialdane valmidus nende abil oma igapäevast elu, sealhulgas riigiga suhtlemist korraldada. Sellised projektid nagu registrite andmevahetust korraldav “X-tee”, e-teenuseid pakkuv ja avalikus elus osalemist hõlbustav “e-kodanik” peaksid vastama inimeste järjest suurenevatele ootustele.

Koos pankade ja teiste erasektori pakutavate teenustega saab juba praegu hulga asju korraldada arvuti tagant lahkumata.

Areng ei toimu takistusi ületamata. Kehtiv õigus ja halduskorraldus ei ole veel täielikult häälestatud uute informaatiliste võimaluste rakendamisele, riigiasutuste koostöö on kohati vaevaline.