Eesti Energia kummutab põlevkiviga seotud müüte
Põlevkivitööstus paikneb Tallinnast kõigest 150 kilomeetri kaugusel. Ometi on vähesed eestimaalased näinud seda tööstust oma silmaga. Nii ongi lihtne arvata, et tänane põlevkivitööstus on ikka seesama mis nõukogude ajal ja ei loo riigile erilist väärtust, kirjutab ettevõte blogis Eesti Energia strateegiadirektor Margus Vals.
Millised müüdid ümbritsevad põlevkivitööstust ja milline on tegelikkus?
Müüt: põlevkivi ei jätku väga kauaks
Pea 100-aastase põlevkivi töötlemise ajaloo jooksul on Eestis kokku väljatud umbkaudu 1 miljard tonni põlevkivi. Veel on siinses maapõues vähemalt 4,5 miljardit tonni põlevkivivaru, millest kaevandatavaks on tunnistatud ligi 1,2 miljardit tonni. Sellest võiks praeguste lubatud kaevemahtude juures asjatundjate arvates jätkuda veel vähemalt 60 aastaks. Ka siis ei oleks kogu põlevkivi maapõuest otsas, sest mingi osa sellest maavarast tulebki igaveseks sinna jätta. Näiteks elumajade ja teede all olevad varud. Samal ajal võimaldavad arenevad kaevandamis- ja tootmistehnoloogiad maapõuest välja tuua rohkem ja efektiivselt ära kasutada madalama kvaliteediga põlevkivi. See tähendab, et põlevkivi võib jaguda kauemaks, kui ükski ekspert täna ennustada oskab.
Müüt: põlevkivi väärtus on ajas kasvav
Hoolimata meie korralikest põlevkivivarudest ja kasvavast rahvusvahelisest huvist selle ressursi vastu, viib tänane Euroopa kliimapoliitika selleni, et 30 aasta pärast ei ole Euroopa Liidus toodetaval põlevkivielektril, ega -õlil turuväärtust nagu täna. Teisisõnu toimub praegu võidujooks ajaga – kui kaua on meie rahvuslikuks rikkuseks peetavat maavara veel võimalik reaalseks rikkuseks muuta. See aeg lõppeb pigem enne kui põlevkivi ise. On vägagi võimalik, et mõnekümne aasta pärast on Eesti olukorras, kus meie põlevkivi lebab kasutult ja väärtusetult maa all ning mingit võimalust seda majandusse, tulevaste põlvede ning uute energia- ja keemiaprojektide hüvanguks suunata pole. Õige hetk põlevkivi kasutamiseks energiatootmiseks on tänase ja 2050-nda aasta vahel. Kes aga panustab kliimapoliitika muutmisele, võib prognoosida ka põlevkivi väärtuse kasvamist.
Müüt: põlevkivi on kütusena mõttetu
Hõlpsalt kättesaadavate naftavarude vähenemine ja sellest tulenev toornafta hinnatõus muudavad põlevkivi kasutamise üha atraktiivsemaks. Seepärast uurib üha enam riike põlevkivi kasutuselevõtu võimalusi. Täna on lisaks Eestile põlevkivitööstus ka Hiinal ja Brasiilial. Tööstust on koostöös eestlastega välja arendamas Utah osariik USAs ja Jordaania, ent huvi põlevkivi vastu on tundnud ka näiteks Iisrael, Maroko, Mongoolia, Serbia, Kasahstan, Austraalia ja Kanada. Kodumaise tööstuse arendamine loob töökohti, mõjub soodsalt majandusele ning aitab tagada energiavarustuskindlust. Nii näiteks annab iga miljon tonni vedelkütuseks toodetud põlevkivi Eesti SKP-sse 40 miljonit eurot, aastane kaevemaht on meil aga kokku 20 miljonit tonni. Seega on põlevkivitööstusel potentsiaal olla 4-5% sisemajanduse kogutoodangust.
Müüt: põlevkivi ei ole enam osa Eesti energiajulgeolekust
Normaalolukorras võib tõesti Eestit energiaga varustada ka ilma põlevkivienergeetikata. Elektritarbimises on see võimalik tänu Estlinki merekaablitele. Ent energiajulgeolekust rääkides ei saa arvestada ainult argipäevaga. Just põlevkivienergeetika tõttu on Eesti Euroopas Taani järel energiasõltumatuselt teisel kohal ning ka Eesti elanikud peavad põleva kivi suurimaks väärtuseks energiasõltumatust.
Ent elektritarbimine moodustab Eesti energiatarbimisest vaid 21%. Rahvusvaheliselt käsitletaksegi energiajulgeolekut eelkõige vedelkütuste, mitte elektrienergia kontekstis. Seega – mida rohkem põlevkivi suudame õliks töödelda, seda kindlam on meie jalgealune ka energiajulgeoleku kontekstis. Nii võib ka juba lähitulevikus Eesti vedelkütuste eksport ületada impordi. Muide, Eesti põlevkivitööstus vähendab ka Euroopa sõltuvust Venemaalt imporditud kütustest, sest põlevkivist on võimalik toota nii vedelkütuseid kui gaasi. Põlevkivigaasist omakorda saab ja juba täna toodetakse madala CO2 emissioonidega elektrienergiat.
Müüt: põlevkivitööstuse raha ei jõua Eesti rahvani
Eesti riigile kuulub täna ligi 75% kohalikust põlevkivitööstusest. Eesti Energia omanikuna saab riik endale kogu põlevkivi väärindamisest tekkinud tulu. 2013. aastal teenis riik Eesti Energiast läbi dividendide, keskkonnatasude ja erinevate maksudega pea 200 miljonit eurot. See raha teeniti vabal turul, eksportides õli ja elektrit, konkureerides nii välismaiste kui kodumaiste energiatootjatega, ilma toetusteta.
Sellele lisanduvad reaalsed töökohad – ainuüksi Ida-Virumaal on põlevkiviga otseselt või kaudselt seotud ligi 14 000 töökohta. Loomulikult on iga targa omaniku eesmärk oma vara väärtust kasvatada ja Eesti riigil on selleks kahtlemata võimsad hoovad. Nii näiteks määravad just kaevelubade väljastamist ja keskkonnatasu kehtestamist puudutavad otsused selle, millist tulu nopib riik tööstusest järgmistel aastakümnetel ja milline on tööhõive selles tööstusharus.
Seega ei ole põlevkivi oluline vaid Ida-Virumaa jaoks. Põleva kiviga seotud tööstus puudutab kaudselt iga eestimaalast. Põlevkivitööstus on riigitulu, energiajulgeoleku, elektri, õli ja töökohtade kõrval seotud ka kohaliku keemia- ja ehitusmaterjalide tööstuse, ülikoolide-ettevõtete laborites teadus- ja arendustöö ning aastatega tööstuse juurde kogunenud kompetentsi ekspordiga. Päeva lõpuks ongi olulisim fakt see, et põlevkivi on üks vähestest maavaradest, mida meil on piisavalt, et seda riigi kasuks aastakümneteks tööle panna.
