Memo toob välja selle, kuidas „väga suure tulususega" stateegia oli ka väga riskantne, sest Danske pankurid ei teadnud oma lõppklientide identiteeti.

Danske bank pakkus pangasiseses dokumendis välja kaheldava "lahenduse" võlakirjade abil, kuidas vene kliendid said raha riigist välja toimetada, kasutades peegeltehinguid. Peegeltehingute raames kandis klient raha vahendaja arvele, kes ostis Venemaa valitsuse võlakirju, kandis need võlakirjad Citibanki Moskvas asunud panga Danske Banki kontole. Seejärel müüs vahendaja võlakirjad Danske Bankile, kes siis krediteeris kohe vahendaja kontot, kes omskorda maksis kliendile.

Peegeltehingud on legaalsed tehingud, aga rahapesu seisukohast on tegu siiski punase lipuga.

Dokument, mida Financial Times on näinud, näitab, et Danske teenis 2013. aastal 10 miljonit eurot kasumit vaid peegeltehingutest, kus kasutati Venemaa valitsuse võlakirju. Klientidele pakuti võimalust teha rahvusvahelisi makseid „kiiremalt, odavamalt ja kindlamat viisi kasutades".

„On potentsiaalne reputatsioonirisk, kui sa aitad kaasa kapitali põgenemisele Venemaalt," on memos kirjas. „See on nii või naa suur risk, millega meie mitte-residentide äri tegeleb, raha voolab kogu aeg Venemaalt välja...riski tulusus on aga väga atraktiivne," on memos kirjas.

Peegeltehingute maht paneb Danskele ja tema juhtkonnale peale veelgi suurema surve. Juba täna on uurimisi alustanud vähemalt kuus riiki ning töö on kaotanud Danske tegevjuht Thomas Borgen.

Danske keeldub kommentaaridest. Memol ei ole peal kuupäeva, aga samasuguse keelekasutusega memost, mis jõudis panga juhtide kätte, räägiti ka Danske suures raportis.

Panga raport ütleb, et tehinguid tehti kümne kliendiga, mis omakorda olid teiste klientide jaoks vahekehad. Danske ei teadnud viimaste kohta kõike, mida oleks pidanud. Raportis on kirjas, et memo algses draftis oli sees ka viited rahapesuriskidele, aga see jäeti viimasest versioonist välja.

Memos oli kirjas, et riske saab leevendada sellega, et lubada ainult neid tehinguid, mida toetavad dokumendid, mis näitavad, et toimuvad maksed kaupade ja teenuste eest. Igapäevasele mahuärile tuleks piir panna.

Memo ütleb, et 60% mitte-residentide osa käibest ehk 6 miljonit, tuli sellest, et pank küsis 0,07 kuni 0,1 protsendilist vahendustasu. Sellest tulenevalt võib arvutada, et peegeltehingute kogumaht oli 6 kuni 8,5 miljardit dollarit - ja seda 2013. aastal.

Ei ole teada, kui suur oli maht teistel aastatel, aga 2013. aastat puudutavas memos on öeldud, et lahendus on tõenäoliselt ajutine, sest ühel hetkel muutuvad tõenäoliselt Venemaa regulatsioonid.

Memo koostajad on kaks Eesti haru pankurit Juri Kidjajev ja Howard Wilkinson. Wilkinson, Danske Balti turgude juht, kirjutas hiljem Kopenhaageni juhtkonnale ka e-kirju ning on saanud vilepuhuja staatuse. Tema kurtiski, et harus võidakse tegeleda rahapesuga.

Ta süüdistas Dansket, et pank kasutas ebausaldusväärseid partnereid, kes olid registreeritud Suurbritannias, kuid mille lõppomanikud kuuluvad Vladimir Putini perekonda ja Venemaa salateenistuse liikmeskonda. Kreml on lükanud tagasi seose Putini ja Danske vahel.

Wilkinsoni Ameerikas asuv advokaat Stephen Kohn ütles, et tema klient ei näinud memo viimast versiooni. Tema oli vaid turuanalüüsi osa taga. Teda muu ei puudutanud. Kidjajev kinnitas, et tema osales memo kirjutamises.

Graham Borrow, kes tegeleb konsultandina ja on endine regulaator, ütleb, et memos on elemente, mis teda kui rahapesueksperti häirivad. Eriti see, et algklienti ei suudetud ega tahetud tuvastada

Wilkinsoni kahtluste peale uuriti juba 2014. aastal seda võlakirjade vormis rahaliigutamist. Financial Timesi poolt nähtud pangasisese kirjavahetuse kohaselt kasvas juba tollel aastal panga sees rahutus, et selle skeemi raames pole mingisugust kindlust, et need vahendajad kontrollivad kliendi identiteeti ja raha päritolu.