Tanel Tammet

Möödunud kuue kuu jooksul on Eesti lehtedes ilmunud sedavõrd palju Interneti-artikleid, et suur osa ajakirjandust neelavaid kodanikke peaks arvutivõrkude ja meediarevolutsiooni temaatikat kuuldes juba kerget iiveldust tundma. Aasta-kaks tagasi oli olukord selgelt vastupidine: Internetist oli midagi kuulnud vaid käputäis asjahuvilisi.

Kõrgetel tuuridel käimaläinud Interneti-buumi põhjuseks on uus kvaliteet, mille arvutivõrgud viimase paari aastaga saavutanud. Interneti kasutamine muutus korraga mugavaks, kasulikuks ja põnevaks ka harilikule mittespetsialistist arvutinäppijale. Seepeale hakkas Internetis leiduva informatsiooni, piltide ja artiklite arv pöörase kiirusega kasvama.

Internet oli tagasihoidlikul kujul olemas juba aastakümneid enne, kui ta hiljuti n-ö ühiskondlikku teadvusse jõudis.

Interneti päris algjuured ulatuvad Pentagoni ja USA armee arvutiseerimise pioneeride juurde. Nõukogude Liit, kus kopeerimismasinadki seisid KGB range kontrolli all, oli arusaadavatel põhjustel selliste katsetuste suhtes väga ebasõbralik pinnas.

Internet jõuab Eestisse

Millal Internet Eestisse jõudis? Enne kui vastama hakata, tuleb täpsustada, mida just Interneti all mõeldakse: igasugune arvutivõrk nimelt ei väärigi Interneti nime. Kõige lihtsam oleks nimetada Internetiks sellist ülemaailmset arvutivõrku, kus igal masinal ja kasutajal omaette Interneti-aadress, mille järgi suvalisest teisest masinast e-posti saab saata. Kitsamas mõttes nimetatakse Internetiks suure arvutivõrgu privilegeeritud osa, mille vahel teadete saatmine käib ilma olulise viivituseta, umbes nagu telefonikõne.

Laiemas ja vähem kvaliteetses mõttes jõudis Internet Eestisse 1990. aasta suvel-sügisel: Tampere tehnikaülikoolist laenuks saadud modemi Robotics Courier V.32 abil panid Küberneerika Instituudi teadurid Aleksander Shmundak, Mari Kõpp ja Leonid Tomberg käima regulaarse ühenduse instituudi ja Soome UNIXI-kasutajate seltsi (FUUG) masina vahel. Küberneetika Instituudi arvuti helistas iga poole tunni tagant Soome arvutisse ja saatis edasi ning võttis vastu vahepeal saabunud teated. Umbes 400 rubla eest kuus said Eesti-poolsed kliendid modemi abil ennast Küberneetika Instituudi arvuti külge haakida ning samuti e-posti saata. Küberneetika instituudi e-posti aadressi lõpus oli .su, mis tähendas mõistagi NSVL-i. Olin ise uue süsteemi esimestest kasutajatest, ning n-ö suure maailmaga ühenduse saamise tunne oli tõepoolest rabav.

Lisaks e-postile lubas nimetatud varane süsteem lugeda Interneti (USENET-i) uudisgruppe. Põhimõtteliselt oleks võinud ka ise uudiseid saata, aga süsteemi eest vastutav Aleksander Shmundak seda millegipärast ei lubanud (kartis järelevalveorganeid?). Sellegipoolest saatsid mõned häkkerid, näiteks Ott-Mihkel Tammepuu, siiski salaja teateid uudisgruppidesse.

Interneti väike vend FIDONET

Lisaks suurele Internetile eksisteerib teisigi ülemaailmseid arvutivõrke, millest tuntuim on ehk FIDONET. Laias mõttes võib FIDONET-i Interneti osaks nimetada, sest ühest teise on võimalik arvutiposti saata. Tehniliselt on tegu siiski üpris erinevate süsteemidega. Esimene FIDONET-i süsteem Eestis valmis pool aastat enne eelmainitud Küberneetika Instituudi süsteemi töölesaamist: 1989. aasta detsembri lõpus panid Andrus Suitsu ja Tarmo Soodla käima Opus-e-nimelise postkasti. 1990. aasta kevadel lülitus Eesti FIDONET Soome kaudu ülemaailmsesse FIDO-võrku, ning sama aasta sügiseks oli Eestis juba sedavõrd palju FIDONET-i huvilisi, et sai omaette FidoNeti regiooni staatuse (R49).

Eestisse jõuab kvaliteetne ehk tõeline Internet

Modemiühendus Küberi ja Soome masinate vahel ei võimaldanud kiiret otseühendust (nn TCP/IP), mis on Interneti kitsama ringi ehk tõelise Interneti firmamärgiks.

Kiire otseühenduse rajamine nõudis lisaks organisatoorsele tööle päris palju raha. Seda loodeti saada Põhjamaade Nõukogult ning asjaajamisega hakkasid paralleelselt tegelema Ants Wõrk Küberneetika Instituudist ja Jaak Lippmaa KBFI-st. Kriitilisel hetkel olla nad sõitnud koos samas lennukis loodetavate rahastajatega kohtuma, kust aga parema ettevalmistuse tõttu tuli võitjana tagasi Wõrk.

Lippmaa ei jätnud jonni, sai omakorda raha Soroselt ning hakkas Wõrguga paralleelselt välisühendust rajama. Wõrgu organiseeritav Interneti-välisühendus läks kaabli kaudu Helsingisse, Lippmaa aga kasutas kallist satelliidiühendust, mille abil rajati kaks satelliidi-otseliini Tallinn(KBFI)-Stockholm(KTH) ja Tartu(Biokeskus)-Stockholm.

KBFI satelliidiühendus sai valmis kuu aega enne Küberneetika Instituudi kaabliühendust: tõelise Interneti käimapaneku juures 1992. aasta märtsis viibisid paar rootslast ja Eestist Andres Bauman, Jaak Lippmaa ning Toomas Kadarpik.

Kuna KBFI uus Interneti-ots sai valmis enne Küberneetika Instituudi oma, siis õnnestus just nimelt KBFI seltskonnal esialgu internetinduses esimest viiulit mängima hakata: nemad hankisid Eestile Soviet Unioni .su-st erineva Interneti aadressi .ee ja hakkasid Eesti-sisest Internetti administreerima.

Nii Küberneetika Instituudi kui ka KBFI-Biokeskuse ühendused elasid välisrahast ning olid ette nähtud akadeemilistele kasutajatele. Klientide suhtes hakati ajama erinevat poliitikat: Küber nõudis oma külge ühendamise eest raha, KBFI-Biokeskus aga mitte.

Liinid kasvavad

Kui esimesed kiired välisliinid olid tööle pandud, jätkati uute ehitamist ja olemasolevate laiendamist. Tegevus käis pideva omavahelise kemplemise tähe all, kusjuures vahepeal lülitusid aktsiooni uued tegijad, olulisemana neist Eesti Telefon, mille aktsiatest oli vahepeal 49 protsenti Soome ja Rootsi telefonifirmade kätte jõudnud. Küber ehitas välja kaabliühenduse Tartu ja Tallinna vahel, mispeale Tartu loobus satelliidiühendusest. Seejärel ehitas Eesti Telefon Tallinnast Tartusse uue, palju võimsama liini. Vastutasuks sai telefoniettevõte Interneti välisühenduse Tartus vahepeal tekkinud EENet-ilt, mis on Eesti akadeemilise Interneti-ühenduse koordinaator.

Vahepealse võitluse käigus kujunes välja nii, et Interneti-ühendus kahe naabermaja vahel kulges füüsiliselt läbi satelliidi, Rootsi ja Soome. Välisfinantseerijad nõudsid raiskamisele lõpu tegemist ning nende survel ühendati erinevad Eestist väljuvad kaablid Eesti-siseselt kokku; ühendus asub Eesti Telefonis.

Praegune olukord

Satelliidiühendused on nüüd lõplikult suletud. Kogu side Eesti ning muu maailma vahel käib Tallinna-Helsingi vahelise valguskaabli kaudu. Kaabel on Soome oma, ühendust haldab Küberneetika Instituudist välja kasvanud võrgufirma EsData Ants Wõrgu juhtimisel. Raha ühenduse ülalpidamiseks tuleb Soome haridusministeeriumilt ja Põhjamaade abiprojektilt "Baltnet" ning on olemas vähemalt käesoleva aasta lõpuni.

Kui algul oli Internet peamiselt ülikoolide ja uurimisinstituutide sidevahend, siis nüüd on suurem osa kasutajaid harilikud kommertsettevõtted. Eestis saab kommertsettevõte osta ühenduse näiteks EsData-lt või KBFI võrgugrupist väljakasvanud aktsiaseltsilt Nösper, mille juht Lippmaa vahepeal valitsusside direktorikoha on saanud. Lisaks neile veel arvutifirmalt Microlink või Eesti Telefonilt.

Tasuta ei anna võrguühendust enam keegi: kui esialgu jagaski KBFI seda maksuta, siis sellest aastast hakati Nösperiks muutununa kõigilt senistelt kasutajatelt raha nõudma. Nimetatud edasimüügifirmad ise saavad aga ühenduse tasuta tänu Põhjamaade poolt akadeemiliseks kasutuseks eraldatud abirahale, lõigates selle pealt endale puhaskasumit.

Säärane ebaloomulik olukord ei kesta ilmselt kaua. Praegu käibki aktiivne võitlus selle nimel, et järgmise aasta 1. jaanuarist hakkaksid kõik kommertstarbijad välisühenduse eest ise maksma ning tasuta saaksid ühenduse (muidugi juhul, kui Põhjamaade toetusraha uuendatakse) ainult akadeemilised asutused. Võitluse keskmes on Eesti akadeemilise võrgustiku koordinatsiooniorgan EENet ja selle direktor Enok Sein.

Sügisel sai Eesti ja Rootsi telefonifirmadel valmis uus väga võimas valguskaabel Stockholmi ja Tallinna vahel, millest osa hakatakse lähemal ajal kasutama Interneti-ühenduseks. Rõhuv enamik Internetist hakkab olema kommertsiseloomuga ning kõige järgi otsustades muutub ülemaailmne võrk Eestis suureks äriks.

tammet@cs.chalmers.se