Eesti kala on välismaisest tunduvalt kallim

Lõhed Norrast, angerjad Taanist, suitsulestad Lätist ja heeringakonservid Leedust — selline on meie toidupoodide valik, sest Eesti kala on liiga kallis.

Kodumaist päritolu on vahest ainult tuulehaug ja mõneti üllatuslikult Narvas kasvatatud tuur, kuid sedagi mitte alati, sest kalatöötlejad kinnitavad: Eesti kala hind ei suuda välismaise kauba omaga konkureerida, kirjutab Pärnu Postimees.

AS M. V. Wooli kalatööstus omanik Mati Vetevool kinnitas, et tema kalatööstus kasutab toorainena peamiselt välismaist kala. Et niisugust olukorda muuta, tuleks tema ütlust mööda riiklik kalanduspoliitika üle vaadata. Eesti kaluritele kehtestatud normid on rangemad nendest, mis on kehtestatud teistele, sealhulgas Euroopa Liidu kaluritele.

“Toome angerjat oma toodangu tarbeks Taanist ja Norrast ning valmistoodangu hind jääb 200 krooni kanti kilo eest, aga Saaremaal müüakse värsket angerjat turul 400 krooniga,” tõi Vetevool näite.

“Kas või seesama angerjas. Kui kala Sargasso merre kudema suundub, on Eesti kaluritel angerjapüük keelatud. Väidetakse, et see vähendab oluliselt kohalikke varusid. Kuid kas taanlastel ja norralastel on see keelatud? Ei ole. Kui Pakri saarte juures oleksid meres ujuvvõrgud, püütaks nendesse ainult väike osa kudema suunduvast kalast, meie kalavaru oluliselt ei kahaneks. Aga praegu naerame, et Skandinaavias töötab osa kalureid ainult meie jaoks,” ironiseeris Vetevool.

Eesti kaubahallides turustatavatele kalatoodetele on kehtestatud kvaliteedinõuded ja nende täitmist kontrollitakse riiklikul tasandil. Sel põhjusel suitsutatakse Eesti kalatööstustes enamasti külmutatud kala.

Külmutamise vajadus tuleneb Vetevooli sõnade järgi Läänemere madalast soolsusest, mis on tinginud kaladel parasiitide vohamise. Kui varem oli parasiite peaasjalikult jõgedest ja järvedest püütud kaladel, leiab nüüd, kui Läänemere soolsus on langenud, parasiite merest püütuilgi. Seetõttu peab kohalik kala saama mingil perioodil kuni -18 kraadi külma, et parasiidid häviksid.

Pärnumaa rannakalurid nõustusid Vetevoolu väidetega riikliku kalanduspoliitika kohta, kuid ei jaganud arvamust kodumaise kala kvaliteedi osas. “Riiklik kalanduspoliitika on tõepoolest kummaline. Vahepeal lubati angerjat püüda, nüüd käivad jutud, et varsti see jälle keelatakse,” rääkis tundmatuks jääda sooviv rannakalur.

Rannakaluri arvates ei kehti ebaõiged normatiivid mitte ainult angerja, vaid ahvena ja koha kohtagi. “Kuidas seletada, et ühes kohas ma ei tohi püüda, sealt vaevalt kilomeetri kaugusel juba tohin,” imestas ta. “Merd ei jõua keegi tühjaks püüda, pigem võiks riik tegelda kormoranide probleemiga.”