Eesti majandust ootavad naudingud
Voldemar Kolga
psühholoogiadoktor
Akadeemia Nord
Tootmine on Eestis perspektiivitu ja läheb varem või hiljem kinni. Uus majandus on naudingumajandus, kus müüakse välja mõeldud ihasid, mille järgi kujundatakse tooteid ja teenuseid.
Meie ühiskond on postindustriaalne ehk siis infoühiskond. Asjade tegemine, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi, on tõrjutud kolmandatesse maadesse nagu Hiina. Kui Eestis midagi veel toodetakse, nagu näiteks kartuleid, siis see ajapikku kaob.
Meie ühiskonda iseloomustab individuaalsuse õitseng. Püsikliendile pole enam tähtis toode või teenus ise, vaid iha, mis tootega kaasas käib. See tähendab, et uue ajastu infotooted peavad muutuma individuaalseks.
Iga inimene ajab mingit oma rida, mis teisi ei huvita, ta peab hakkama interneti abil otsima endale liitlasi üle maailma, sest naabrid temast ei huvitu.
Inimesed kaotavad üha rohkem ja rohkem otsustusvõimet, sest kaovad loogilised otsustamise alused. Võtame näiteks küsimuse sõjast Iraagis või Sakala keskuse lammutamise. Traditsiooniline ühiskond on jaotunud hea-halva skaalal ning inimene peab alati valima poole. Kuid praegu kaovad rindejooned ära.
Elu uues maailmas
Jõukus aitab otsustamatuse seisundi tekkimisele kaasa. Vaese inimesega on kergem manipuleerida, sest temal ei ole mitut valikut ja ta peab varem või hiljem pakutava ära võtma.
Kui inimese kuu sissetulek on netorahas kuni 10 000 krooni, siis raha juurde tulemine suurendab õnnetunnet. Ka noored ütlevad, et see on kuupalk, millega võib hakata elama. Kuni selle piirini oled õnnelikum, mida rohkem töötad, sest saad osta rohkem hüvesid.
Nüüd tekib nn outsourssimise teema, kus inimene loobub paljudest seni tavapärastest tegevustest, ostes need teiste käest sisse: valmistoit, autoremonditöökojad. Inimesed, kes on 10 000 piiri ületanud, elavad uues maailmas, kus ei pea enam kõike ise tegema.
Raha abil kujundavad inimesed endast väljapoole väga suurepärase pildi. Kuid tegelikult oled nii vilets, et ei oska isegi süüa teha. Muna oskad veel keeta, aga kartulit enam praadida ei oska. Inimese välised oskused ja isiksus muutuvad tühiseks.
Seega tõuseb uueks ärisuunaks hinge ja rahulolu müümine.
Saabub suur võimalus igasugustele religioonidele, kes seletavad inimestele, mis maailmas toimub. Tõekuulutajate äri hakkab õitsema, sest inimene on ise nii tühine.
Totalitaarsed mudelid asuvad võidukäigule. Sa ei pea ise mõtlema. Keegi on sinu eest ära mõelnud, nagu teevad reisi-, ostu- ja perekonsultandid.
Hea näide on toidunõustamine, kus liiguvad suured rahad. Inimene ei oska juba praegu ise süüa, ei tea, mis on temale hea. 1950-ndatel öeldi, et organism teab, mida süüa, kuid praegu ei usu keegi enam oma keha sõnumeid. Nüüd koostab keegi tasu eest individuaalse dieedi. Kui loed raamatu läbi, pead maksma 300 krooni, aga kui keegi nõustab just sind, siis juba 3000 krooni.
Noored, töö- või äriturule sisenevad inimesed, peavad tungima majandusellu teadmistega, mida inimene tahab. Kuid selle teeb raskeks asjaolu, et inimene ei tea, mida ta tahab. Nüüd hakkavad teenindajad ise uusi vajadusi looma.
Eestlasi juhib praegu ekspansioon, soov võimalikult palju haarata. Kas sellel tohutul majade ehitamisel Tallinna ümbruses on seost inimeste reaalsete vajadustega? Haakristide ja viisnurkade ära keelamine, mis on hoopis teiste riikide sümbolid, läheb sama nähtuse alla. Meil on selline superinimese tunne, et saame kõike kontrollida ja ette kirjutada. See tähendab, et ka kaupa või teenust ostes peab inimene tundma ennast kangelasena. Meie ettevõtjad saavad ennekõike panustada pakenditööstusele, kuid pakendi sees võib olla Hiina või Vietnami kaup.
Tootmine läheb Aafrikasse
Sama toimub Ameerikas. Kõik asjad, mida seal müüakse, on valmistatud Hiinas või Vietnamis.
Kui Hiina saab jõukaks, siis lükkab ta omakorda tootmise kuhugile mujale, näiteks Indiasse. Sealt edasi saab asjade tootmine nihkuda vaid Aafrikasse. Praegu ongi arenenud maailma üheks suurimaks probleemiks, kuidas tõsta Aafrika tasemele, et seal hakataks kümne aasta pärast midagi tootma. Kui aafriklased ei taha enam meile moblasid teha, siis tulevad robotid, sest seni on inimtöö odavam.
Mis saab Eestist? Kreenholm läheb kinni, Elcoteq läheb kinni. Sadamad on kadunud, sest naftat enam ei liigu, üle on mindud teistele energiatele.
Reformierakonna plaanide järgi kulub selleks 10–15 aastat, kuid Savisaare lubadus maksta 25 000 krooni kuus paneb tootmisele veelgi kiiremini põõna. Sellele palgatõusule järgnevat moraali langust ei ela ükski tööstusettevõte üle.
Tulevad turismitalud. Kilingi-Nõmmele ehitatakse konverentsikeskus paarile tuhandele inimesele. Igas külas on veekeskus, mis ühendatakse kaubanduskeskustega. Pintsaku ostad pärast seda, kui oled palju naudinguid ostnud ja lainetes möllanud.
Urmas Varblane
majandusdoktor
Tartu Ülikool
Eesti ei tohiks niipea tootmisvabaks piirkonnaks muutuda, sest meie kulutase on veel neli-viis korda madalam Lääne-Euroopa riikidest. Nendele järele jõudmiseks läheb veel paarkümmend aastat. Kuna meie majandus on väga väike, siis on ka võimalik leida maailmaturul niisuguseid nisˇsˇe, mille täitmine on meile jõukohane ja kus saame ka konkureerida. Ma ei räägi ainult peentest teadmusmahukatest kaupadest. Suur osa maailmas tarbitavatest kaupadest ja teenustest kuulub traditsiooniliste hulka ka edaspidi. Ka tulevikus on inimestel vaja süüa, elamispinda, kirjutusvahendeid ning meil on võimalusi ka nende vajaduste rahuldamisel maailmaturul edukad olla.
Lähim näide on Eesti majaehitusfirmade liikumine maailmaturule, kus selgub, et puidust kilpmaja on näiteks paljudes kohtades veel üsna tundmatu ja need turud ainult ootavad.
Eesti elanikud ei ole kaugeltki rikkad ja nad pole oma valikutes kuigivõrd vabad. Praegu valitseb eestlasi soov olla parem kui tegelikult. See mootor paneb suurt osa Eesti elanikest tarbima üle võimete, laenude arvelt ja tegema tööd hoopis hiljem.
Tooted lähevad uuele ringile
Kas on mõistlik, et inimesed loobuvad üha rohkem paljudest tavapärastest tegevustest ja ostavad need sisse teistelt? Kuid just läbi spetsialiseerumise on osutunud võimalikuks tõsta tootlikkust ja anda inimestele vaba aega ning muuta nende igapäevatöö füüsiliselt kergemaks. Tõenäoliselt läheb kogu meie igapäevaelus vajalike toodete ja teenuste innovatsioon uuele ringile, kus tarbimine seotakse infotehnoloogia ja tarkade materjalide uute võimalustega. Eriti rõhutaksin materjalide omaduste muutmist ja selle mõjul täiesti uute tarbimisvõimalustega toodete valmistamist, näiteks nn tark paber.
Optimistina loodan, et kui inimene saab rikkaks, tekib uus ring, kus ta on oma valikutes vaba. Pole välistatud, et nüüd tekib tal just huvi oma aias taimede ja lilledega askeldama hakata või oma perele vahelduseks ise leiba küpsetada. Tuntakse rõõmu käigust metsa, kus pannakse ise kokku kaseviht, mida oma kätega tehtud saunas kasutada.
Ma ei imestaks, kui paarikümne aasta pärast hakatakse pakkuma teenustena võimalusi õppida tegema asju, mida meie esivanemad iseenesest mõistetavalt oskasid ja pidevalt kasutasid.
Kõrgemal rikkuse tasandil võib toimuda uuel tasandil oskuste taassünd, mida toidab suuremast tulutasemest tulenev nõudlus nende toodete ja teenuste järgi, mis on tõepoolest suurepäraste oskuste tulemus. Näiteks on juba praegu Eestis olemas noori mehi, kes tunnevad huvi sepatöö vastu, üle kümnendite hakatakse jälle paate ehitama. Kuid praegu oleme veel nii vaesed, et ei raatsi kulutada raha tõeliselt väärtusliku meistritöö ostmiseks, vaid eelistame osta odavat ja lihtsat kaupa Made in China.
Eriti selge suund on ökoloogiliselt puhta toidu tarbimise kiire kasv, mis on ju sisuliselt tagasipöördumine vanade tarbimisharjumuste juurde, kasutades kombineerituna vanu ja kaasaegseid tootmistehnoloogiaid. Selle pöörde toimumise eeldus on kõrge tulutase, mis lubab kulutada ökotoidule palju rohkem ja teiselt poolt võimaldab see ka tootjatele suurt kasumlikkust.
Oluline küsimus seisneb toodete ja teenuste standardiseerimise ja kohandumise vahekorras. Reaalses majanduses on toodete ja teenuste täielik kohandamine iga indiviidi vajaduste järgi ülimalt kallis. Seetõttu tundub küll tõenäolisem, et pigem pakutakse piltlikult öeldes standardset võileiba, millel on peal õhuke kiht indiviidile kohandumiseks sobivat katet. Mida rikkamad on tarbijad, seda paksem on võileiva kate.
Kui tõepoolest peaks realiseeruma ülima individualiseerituse tasandil toodete ja teenuste pakkumine, siis see on suur võimalus rikaste riikide töötajatele oma igapäevase leiva teenimisel, sest nemad tunnevad oma rikaste kaaskondsete soove palju paremini kui Hiina või Bangladeshi tootjad. Seda enam, et Hiina majandus ei ole veel lähimatel kümnenditel huvitatud väikepartiilisest tootmisest ja selle nisˇi täitmine võtab neil veel hulk aega.
Eesti peamine ülesanne on arendada kooliharidust, mis arendab loovust ja kujundab väärtushinnanguid, mille kandjad on võimelised hakkama saama tulevikus, kus uue põlvkonna tulutase on kõvasti kasvanud. Näiteks nelja-viieaastane laps tahaks kangesti kõiki asju ise teha, proovida, katsetada ja avastada. Kuid mõne aja pärast hakkab tal see huvi vaibuma. Meie eesmärk on üles ehitada selline koolisüsteem, et avastuslikkus koolis säiliks ja areneks. Eestis on sadu noori tehnikahuvilisi, kelle jaoks on iga ralliauto või mootorratta jupp peensusteni tuttav ja nad on nõus sellele palju oma vaba aega kulutama.
Väga hea ja laialdane kõigile kättesaadav haridus võib meid paljuski päästa nende probleemide eest, millest kirjutab Voldemar Kolga kõrvalveergudel.
