Eesti majandustegevus koondub üha enam Tallinnasse ja Harjumaale

Möödunud aastal toodeti Harjumaal 64%, sealhulgas Tallinnas 53%, kogu Eesti SKT-st. Harjumaa ja Tallinna osakaalu tõus on toimunud just viimase viie aasta jooksul, kirjutab Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina.

Lisaks kõrgele osakaalule Eesti kogumajanduses on Harjumaal ja Tallinnas loodud SKP elaniku kohta vastavalt 145% ja 165% üle Eesti keskmise. Kõige madalam on elaniku kohta loodud SKT aga Põlva, Jõgeva ja Valga maakonnas. Põlva maakonna vastav näitaja on vaid 41% Eesti ja 28% Harju maakonna keskmisest. Seega erinevused maakondade vahel on väga suured ja need on aastatega kasvanud.

Kui aga vaadata SKT ja SKT elaniku kohta kasvukiirust (jooksevhindades), siis on need kõige tempokamad olnud Tartu linnas, mis on omakorda aidanud kaasa selle maakonna kiirele kasvule.

Mis on Ida-Virumaa probleem?

Kõige tagasihoidlikumalt on viimasel viiel aastal kasvanud SKT elaniku kohta Ida-Virumaal. Samas ei ole see Ida-Virumaa näitaja Eesti kontekstis üldsegi madal – see on Eesti mediaan – ning ka keskmine palk pole kaugeltki Eesti madalaim.

Küll on aga töötuse määr Eesti kõrgeim ja hõivatute osatähtsus tööealisest elanikkonnast üks madalamaid (Põlva maakonnas on see näitaja veelgi madalam). Ida-Virumaa kõrge töötusemäära põhjuseks on see, et selle maakonna majandusstruktuuris on energiatootmine ja mäetööstus olnud väga suure osakaaluga (oluliselt suurema osakaaluga kui teistes maakondades). Samas on need tegevusalad viimase 10 aastaga parandanud oma tootlikkust teistest tegevusaladest enim ning seetõttu vajatakse ka vähem töötajaid. Madal tööhõive määr näitab ühest küljest seda, et tööta jäänud inimesi ei ole piisavalt kiiresti ümber õpetatud, teisest küljest aga seda, et see maakond ei ole suutnud veel muutustega kohaneda.

Elaniku kohta suurema SKT-ga maakondades on kõrgem teenustesektori osakaal

Kuigi on erandeid, on suurema SKT-ga elaniku kohta maakondades ka kõrgem teenustesektori osakaal (näiteks Tallinna ja Tartu kaasabil Harju ja Tartu maakonnas vastavalt 78 ja 70%). Ja vastupidi, elaniku kohta loodud madalama SKT-ga maakondades on suurem põllu- ja metsamajanduse osakaal.

Erandina tuleks välja tuua Viljandimaa, kus põllu- ja metsamajanduse osakaal on küll Eesti suurim ning teenustesektori osakaal väikseim, kuid selle maakonna SKP elaniku kohta on Harju, Tartu ja Pärnu maakondade järel Eestis neljandal kohal. Seega sõltub maakonnas loodud lisandväärtus selle majandusstruktuuri kõrval väga olulisel määral ka konkreetsete ettevõtete tootlikkusest.

Majandustegevuse koondumise määr Tallinnasse on Euroopa üks kõrgemaid

Euroopa riikide võrdluses on Tallinnasse ja Riiga koondunud majandustegevus üks suurimaid (suurim on see vaid väikeriikides Maltal, Küprosel ja Luksemburgis).

Pealinnades loodud SKT osakaal on suurenenud ka paljudes teistes riikides – näiteks Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis (Riia osakaal on pärast pikemat langust suurenenud alates 2012. aastast). Tallinna ja Riia osakaalud on suurusjärgus sarnased (53-54%), samas kui näiteks Vilniuse osakaal oli 2014. aastal 40%, Helsingis 38%, Stockholmis ja Londonis 32%, Pariisis 30%, kuid Varssavis vaid 18%. Nende numbrite juures tuleb aga arvestada, et definitsioon, kuidas linna administratiivset suurust arvestatakse, võib olla veidi erinev.