Eesti Põlevkivi puhastatakse "vanast kaardiväest"
Tegelikult kumab selle taga Eesti Põlevkivi peadirektori soov vabaneda ebasoovitavast kaadrist, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.
Ajale, mil energeetika elas oma elu ja poliitikud oma, pani punkti Eesti Põlevkivi kauaaegse peadirektori Mati Jostovi ajastu 1999–2006. Jostov hukkus mäletatavasti autoõnnetuses 2006. a juulis. Juba Jostovi valitsusajal hakkasid energeetika ja poliitika aga kokku põimuma energiapoliitikaks. See omakorda tähendab, et kuni opositsioon ja valitsevad erakonnad ei suuda kokku leppida energeetika põhisuundades, on ka Eesti Põlevkivi peadirektori ametikoht poliitiline.
Sisuliselt tähendab see ka võitlust Ida-Virumaa häälte pärast. Pole ju saladus, et valitsevatel erakondadel ei ole seal erilist kandepinda. Seetõttu nad ümberkorralduste, koondamiste ja kaevandamismahtude vähenemise pärast Eesti Põlevkivis suuremat ei põe, lootes lahendust tuumaenergiast.
Nii toetas Edgar Savisaar majandusministrina Eesti Põlevkivi lahtisidumist Eesti Energiast ja talle suurema vabaduse andmist. Piltlikult öeldes tähendanuks see kaevurite ehk osa keskerakonna valijaskonna "iseseisvumist". See on ka tingimuseks, miks keskerakonnas asub hukkunud Mati Jostovi parem käsi ja Ilmar Jõgi eelkäija peadirektori toolil: Lembit Kaljuvee. Kui enne kaotas keskerakond võimu.
Praegu valitsev suund on igal juhul põlevkivielektrit vähendada. Arendada muid energiaallikaid ja hoida Eesti üks strateegilisemaid ettevõtteid jätkuvalt Eesti Energia kontrolli all. Põlevkivitootmise vähendamisel on rida objektiivseid ja subjektiivseid põhjuseid, mis kõik ei sõltu kaugeltki Eestist. Kuid üks on selge.
Politiseerumise ja erinevate vaadete tõttu Eesti energiasüsteemi tulevikule kannatavad peadirektori ja tema kaasjuhtide närvid. Ja kannatavad ka kaevurid, keda tootmise vähendamise tõttu ootab aasta lõpupoole ees järjekordne, ilmselt sadadesse küündiv koondamine.
Borovkovi juhtum on Eesti Põlevkivi suhteliselt vastse peadirektori Ilmar Jõgi jaoks seni üks tõsisemaid katsumusi. Loomulikult toob Borovkovi kaliibriga mehe ametist vabastamine kaasa hulganisti pingeid. Seda suppi sööv Jõgi ise on kogenud ja laitmatu mainega tippjuht. Ta pole poliitik, ehkki sümpatiseerib Isamaaliidule. Mistõttu ei juurelnud majandusminister Juhan Parts just kuigi kaua enne, kui aasta tagasi Ilmar Jõgi ametisse nimetamist toetas.
Jõgi eitab, et Borovkovi ametist vabastamise põhjus oli ebalojaalsus ning väidab, et ta ei saanud vaadata läbi sõrmede kolme inimese hukule vaid tänavu ühe poolaasta jooksul. "Borovkov, olles väga tugev juht, alahindas tööohutuse tähtsust," raiub Jõgi. "Siin vaadatakse, et ma olen selline tore mees, lahke ja viisakas, ja võib teha, mida iganes."
Samas olevat Borovkov protesteerinud kaevandusmahtude vähenemise üle. "Mina arvan ka, et oleks tore, kui kaevandusmahtusid ei piiraks," räägib Jõgi. "Me võime üldse vastu olla väga paljudele asjadele, näiteks kliima soojenemisele, mis elektrimüüki vähendab. Ja kui CO2 saastemaksu hinnad läksid kõrgemaks, hakkasidki kaevandamise mahud kohe langema, sest kulub ka vähem põlevkivi. Narva jaamadest ei osteta lihtsalt seda nii palju. Puuduolev osa ostetakse sisse hoopis Venemaalt. Seejuures CO2 maksu vabalt!"
Samas vannub Jõgi, et vaatamata levivatele kuulujuttudele ühtegi kaevandust sulgeda ei kavatseta: "2010. a vajame taas kõiki ressursse, kõiki nelja kaevandust." Peadirektori hinnangul suurendab nõudlust põlevkivi järele näiteks põlevkiviõli suurenev tootmine. Küll on ette valmistamisel kulude kokkuhoiu plaan. See tähendab ka koondamisi. Kui suures ulatuses, seda Jõgi praegu veel ei ütle: "Suve lõpuks tuleme numbritega välja. Siin on tegelikult valikud vaid halbade ja vähem halbade variantide vahel."
"Minult on küsitud, et kas me talle mingit muud madalamat ametit pakkusime," räägib Jõgi. "Kuid Borovkov pole see mees, kes madalama koha vastu võtaks."
Samas pole kaevurite ringkondades mingi saladus, et enne Borovkovi on viimase aasta jooksul kaevandusettevõttest lahkunud veel mitu mõjukat tippjuhti. Need on kõik keskerakonnale lähedal seisnud legendaarse "kaevur Mati" mehed. Sisuliselt on võimalik Eesti Põlevkivis mingeid muudatusi ellu viia vaid juhul, kui peadirektor omab ettevõtte juhtkonnas vähemalt 5-6 mõttekaaslast või "oma inimest". See on rusikareegel.
Borovkov ei olnud selline, kes hakanuks midagi peadirektori selja taga "õõnestama" või intrigeerima. Kuid selge oli ka see, et ta ei ilmutanud igasuguste reorganiseerimis- ja koondamisplaanide üle mingisugust vaimustust. Näiteks selle üle, et juhtimine on tsentraliseeritud peamajja. Kui bürokraatlikult väljenduda: ta ei tulnud juhtkonnaga kaasa. Sellega oli tema saatus otsustatud.
Praegune Riigikogu liige ja Ilmar Jõgi eelkäija peadirektori ametis Lembit Kaljuvee ütleb otse, et tema keskerakonnas asumise tingimus oli, et Savisaar toetab Eesti Põlevkivi iseseisvumist. Lahtisidumist Eesti Energiast.
Kaljuvee toob eeskujuks Norra. Ega sealsele naftale ei lasta võõraid ligi. Võidakse võtta küll alltööettevõtjaid, kuid ressurss on ikkagi riigi käes ja kontrolli all. Sama peaks Kaljuvee arvates olema ka põlevkiviga. Eesti Põlevkivi võiks olla kaevandamisealane monopol, kelle käest siis Eesti Energia ostaks põlevkivi. See võimaldaks põlevkivi eest küsida ka teistelt ostjatelt ehk erakätes olevatelt põlevkiviõli tööstustelt õiglasemat hinda: "Viru Keemia Grupp teenib täna odava ressursi arvelt liiga suuri kasumeid."
Lembit Kaljuvee väidab, et peab Jõgist kui tippjuhist lugu. Kuid lisab, et tema hakkamasaamine kaevurite juhina on ülimalt küsitav. "Praeguse juhtkonna struktuurimuudatused on viinud selleni, kus põlevkivi tootmise omahind on praktiliselt juhtimise alt väljunud."
Kaljuvee kinnitusel on reforme Eesti Põlevkivis tehtud valest otsast: kõigepealt on reformitud palgasüsteemi ja seejärel struktuuri. Tegelikult pidanuks toimima vastupidi. Lisaks protesteerib Kaljuvee juhtimise koondamise vastu peamajja. Jostovi ajal otsustasid kaevanduste juhid olulisemad küsimused koos. Ta kasutab Eesti Põlevkivist rääkides selliseid epiteete nagu "rõhutud" ja "allaheidetud".
Kas Kaljuvee oleks ise Borovkovi peadirektorina ametist vabastanud? "Ei oleks," mõtiskleb Kaljuvee. "Ühest küljest on kolm surmajuhtumit ühe aasta jooksul ilmselgelt liig mis liig. Jostovi ajal ja enne oli kaheksa aasta jooksul viis hukkunut. Teisalt – see oli nõukogude ajal, kui surmajuhtum tähendas automaatselt direktori ametist vabastamist."
Peategelane ehk süsteemi või selle puudumise ohver Borovkov ise keeldub pikemast intervjuust. Ta nendib vaid lühidalt, et tema vaated läksid juhtkonna omadest lahku.
Borovkovi sõnul oli ta lahkumine sisuliselt otsustatud juba jaanuaris. Edasi jäi üle otsida vaid ettekäänet. Ja see ka leiti. Vastates küsimusele, mis ta edasi kavatseb teha, jääb Borovkov ebamääraseks: "Jätkan töötamist eesti rahva hüvanguks." Sellest ütlusest tundub õhkuvat kibedat irooniat.
